Siinpool silmapiiri

Söö ja armasta edasi

2012-01-31T17:13:00.001+02:00

Arvasin, et loen Elizabeth Gilberti raamatut "Söö, palveta, armasta" (eesti keeles 2007) kõikide eestlaste seast viimasena, kuid võta näpust - viimati raamatukogus käies ei saanudki ma tähtaega pikendada, kuna selgus, et raamatu on keegi teine broneerinud.
Pean tunnistama, et see raamat onküll loetav (kuigi kohati, eriti Indiat käsitlevas osas ka igav), kuid ma ei ütleks, et minu jaoks see mingi eriline raamat on, ammugi ei saa see minu lemmikraamatuks. Võib-olla on see raamat liiga naiivne, liiga ameerikalik ja tegelikult häiris mind enim autori egotrippamine. Samas ei saa öelda, et autor kirjutada ei oska. Kogu 380 lk peale oli siiski ka üsna asjalikke mõtteid ja leidlikke sõnastusi.

Miski selle raamatu puhul häiris mind ja ma ei teagi päris täpselt mis. Võib-olla see, et inimesel, kellel pole tõelist elu, on probleemi ja väga suure numbri teinud asjast, mis tegelikult ei peaks seda väärima. Kogu see lugu on nii ebaorgaaniline. Peategelane on endast teinud mingisuguse megakannataja, mille peale tahaks vaid välismaa keeles vastata: "Get a life!"
Lugesin kuskil, et "Söö, palveta, armasta" lugemise tagajärjel on isegi eestlannad hakanud oma abielusid rohkem lahutama. Ausalt öeldes ei saa ma sellest aru. Minu meelest sunnib Kati Murutari "Viimnekuu" igal juhul rohkem abielulahutuse peale mõtlema, sest selles loos on naine ka reaalselt kannataja.
Üks asi, mis mind selle raamatu puhul veel mõtlema pani: kas mina oleksin noore naisena valmis abielluma mehega, kellel on munajuhad läbi lõigatud Pean tunnistama, et alaline kooselu sellise mehega ei tuleks kõne alla ka juhul, kui ma selle mehega lapsi ei sooviks. Samal ajal ei näeks ma probleemi abielluda või elada koos endast 17 aasta vanema mehega.

"Söö, palveta, armasta" on jaotatud kolme ossa, esimene räägib söömisnaudingutest Itaalias, teine palvetamisest ja lihasuretamisest India aašramis ja kolmas elamisest (seda täpselt teebki) Bali saarel. Mulle meeldis kõige rohkem viimane osa, sest see oli minu jaoks kõige elutervem. Mulle meeldis nõidarst Ketut, kes õpetas peategelast Bali-päraselt mediteerima: istu rahulikult ja naerata, pane ka oma maks naeratama. Ja nii lihtne see ongi. Ei mingit virelemist India aašramis. Ühe ja sama tulemuseni võib jõuda erinevaid teid pidi ja miks ometi peaks enda jaoks valima selle kõige ebamugavama? Üldse oli selle raamatu viimases ehk Bali osas talletatud kõige paremaid mõtteid, kahjuks ei märkinud ma nende asukohti lugemise ajal ära. Kaks siiski:

"Joogidest teadjamehed ütlevad, et kogu valu, mis närib inimese hinge, on põhjustatud sõnadest, samuti nagu kogu rõõm, mida ta tunneb. Me loome oma kogemuste kirjeldamiseks sõnu, mis kutsuvad esile teatud tundmusi, ning need tundmused lohistavad meid enda järel nagu peremees rihma otsa pandud koera. Me satume oma enda mantrate mõju alla (ma kukkusin läbi... ma olen nii üksi...), kuni meist saavadki nende sandistavate mõtete kehastused." (lk 371)

Bali ravitsejanna Wayan: "Ajuti armastuse pärast tasakaalu kaotamine kuulub loomuliku osana tasakaalustatud elu juurde." (lk 342)

Armastus teeb õnnelikuks ja ilusaks! Armastus pole lihtsalt üks sõnakõlks. Nii lihtne see ongi. Ma usun armastusse ja ma usun sõna väge.

Juba läheb

2012-01-12T13:05:00.003+02:00

Mõtlesin, et võiks üle pika aja muljetada loetud raamatute kohta. Tõsi, viimased neli kuud olen küll rohkem teaduslikke tekste lugenud. Aasta viimase nädala otsustasin enda jaoks võtta kooli- ja teadusevabaks ning lugeda mõnuga belletristikat.
Raamatukoguriiulilt hakkas silma Peeter Helme "Varastatud aja lõpus" (Tuum 2011). Peale muu lugemisvara haarasin ka selle kaasa, et kindlaks teha, kui hästi oskab kirjutada see tüüp, kes raadios teisi kirjanikke pidevalt kritiseerib, noh, mõnikord kiidab hoogsalt kah.
Ühel õhtul enne und lugesin A5 formaadis raamatust läbi pool. Jälle see tüüpilise Eesti meeskirjaniku soigumine, mõtlesin. Teemat ei ole, millest kirjutada, võetakse lihtsalt mingi suhe (oma elust) ette ja kukutakse lõputult vatrama. Näen sellisel stiilil muide sügavaid Saksa juuri. Eesti meeskirjanikud, lugege rohkem soomlasi ja kuumade maade kirjanikke ja suhelge vähem omavahel! (Mõni on õnneks seda ka teinud.)
Järgmisel õhtul mõtlesin, et jätan Helme raamatu pooleli, kuna eesmärk oli ju midagi head lugeda ja võtan ette Katja Kettu "Keevitaja". Ent voodi alt sain kätte siiski vaid Helme teose ja justui kingituseks selle raamatu edasi lugemise eest muutus ka lugu raamatu teises pooles ühtäkki kõnekaks, eluliseks ja pingestatuks. Oli huvitav lugeda, muud ei peagi ütlema.

"Keevitajaga" olen jõudnud praeguseks samuti ühele poole. Väga hea raamat ja ma ei jõua ära imestada, kuidas ikka kõik soomlased suudavad nii sarnaselt raamatuid kirjutada. Sofi näikse olevat Katja suur eeskuju. Ilmelt kirjutab nüüd paljud soomlased pikka aega nagu Sofi. Aga "Keevitaja" on üks üsna iseäralik, väga õõvastav lugu. Huvitav, kuidas küll ühel noorel naisel tekib mõte just selline lugu kirja panna? Kui alguses mõtled, et raamatut on raske lugeda selle pärast, et see räägib reisilaev Estonia hukust, siis peagi saad aru, et Estonia hukk on küll loo telg, aga maismaal saab juhtuda veelgi kohutavamaid asju.

Ja siis sai veel läbi ka Maarja Kangro "Ahvid ja solidaarsus", mis ju nii palju tunnustust ja kaasvõitlejate kiitust on saanud. Tõtt öelda käisin sellest raamatust siiani mööda, sest see ei tundunud mitte kuidagi ahvatlev alates juba pealkirjast. Aga viimati raamatukogus värskema kirjanduse riiuli ees seistes otsustasin julguse kokku võtta ja riskida ning haarasin raamatu kaasa olemata kindel, kas ma tegelikult seda lugema hakkan. Olin üllatunud, et raamat on täitsa loetav, suisa põnev, isegi mu mees luges sealt vähemalt ühe novelli läbi - selle, kus ovulatsiooni tuvastanud naine meeleheitlikult oma lapsele isa otsib. Tuleb tunnistada, et raamatus on käsitletud omapäraste nurkade alt teemasid, mis on Eesti kirjanduses siiani vähe kajastust leidnud - milline vahe põnevate teemade otsimise koha pealt Kangro ja Helme raamatutes! Kangro stiil on üsna julge, robustne ehk naise kohta - eks tundu ja ka ta ise mehelik -, ent samas kiirab eruditsiooni. Kohati näen isegi hommage'i Mati Undile.

No ja siis lugesin veel tänavuse aasta alul ka Nasta Pino "Seal kus rukkiväli", see on iseenesest armas raamat ja suutis muidugi ka silmaringi avardada ajaloo osas, kuid minu meelest jäi see raamat pooleli - tuli sõda, aga mis edasi sai? Kasvõi väike kokkuvõte oleks võinud olla pere saatusest sõjas ja sellele järgnenud aastatest. Samalt kirjastuselt lugesin huviga ka Mae Lenderi "Minu Taanit" ja mulle meeldis see raamat, vahepeal on väga hea lugeda midagi sellist, mis räägib lihtsast mitteekstsentrikute elust.

Kuidas me elu kõige hämmastavama meistritiitli saime

2011-08-18T10:53:00.000+02:00

Mida läheb vaja selleks, et pälvida Võrumaa meistri tiitel grillimises, räägin omadest tänavusuvistest kogemustest.

Algatuseks tuleb nentida, et grillimeistritiitli võitmiseks pole vaja muud kui keldrist üks ufogrill välja kraapida ja lihtsalt kohale sõita. Varem ei pea olema kordagi grillinud. Püstitada tuleb eesmärk mitte mingil juhul võita.

Tõepoolest, meie kolmeliikmelise võistkonna Päevitunud Broiler peamine eesmärk oli mitte mingil juhul võita, sest see oleks tähendanud Võrumaa esindamist üle-eestilisel grillivõistlusel Grillfest, kuhu meist keegi minna ei viitsiks.

Kogu lugu sai alguse aga sellest, et nädala keskel enne võistlust palusid Aliis Vene ja Kristi Vals Piigade Peoagentuurist, et tulge osalema. Kuna tegu on niivõrd suurepäraste inimestega, kellele kohe kuidagi ei taha ei ütelda, otsustasin laupäeval koos ufogrilliga Võrumaale Navile kohale ilmuda. Boonuseks oli see, et nii searibi- kui ka kanalihavooru lihad tulid korraldaja poolt, samuti anti grillimiseks kolm kotitäit sütt ja komplekt Meira maitseaineid. Ise pidi oma grillikraami kaasa võtma vaid ideevooru jaoks – vajaliku materjali kombineerisime kokku oma aiamaadelt ehk siis igaüks haaras kaasa, mis silma jäi.

Hulga närve kulus keldrist grilli väljaotsimiseks. Aga midagi head leidus asja juures ka – keldriboks sai peaaegu korda ja välja ilmus mitmeid huvitavaid ja vajalikke asju. Ettevalmistust tegime vaid nii palju, et pakkisime kaasa mõned asjad ja tegime päev enne võistlust omavahel paar telefonikõnet.

Olgu öeldud, et mitte ükski meie võistkonnaliige pole varem iseseisvalt grillinud ega sütt süüdanud – tundub, et Võrumaal on see meeste töö. Meie peres näiteks piirdub eesti rahvushobi grillimise harrastamine kord aastas jaanipäeval sašlõki kõrvetamisega.

Laupäeval, 29. juulil olime oma kodinatega ja kahe grilliga Navi seltsimaja ees hommikul kell 9 kohal. Naerma ajas viit peolooma seltsimajas laudadel reas magamas nähes. Nalja sai ka hiljem kõvasti.

Otsustasime, et võtame vabalt ja lähtume grillfesti motost: „Grillimine on seltskondlik nauding, mis tekitab tugevat sõltuvust.“

Egas midagi, sättisime grillid üles ja alustasime liha marineerimisega. Nii kanale kui ka grillribile – nii suuri ribisid sai küll esimest korda elus käes hoitud – tegime Nopri jogurtist, vähesest soolast ja kuivatatud ürtidest marinaadi. Kuna aega näis olevat rohkem kui küll, sai vahepeal Navi poeski käidud ja sealt väike Vana Tallinn toodud. Hiljem valasime peaaegu kõik toidud Vana Tallinnaga üle, välja arvatud kana.

Esimene grillile asetatud ribi võttis kiirelt kõrbenud kooriku peale, teisega olime ettevaatlikumad. Kui ribi küps, valasime sellegi Vanakaga üle ja panime teki alla hauduma. Valmis küpsetatud liha oli nimelt soovitatav žüriile esitada vahetult enne hindamise algust. Kõikidele võistkondadele olid jagatud ühesugused karbid, kuhu tuli oma lihatükid žürii erapooletuse tagamiseks asetada. Karpi tohtis liha alla pista vaid ühe salatilehe, need, kes olid midagi muud karpi lisanud, diskvalifitseeriti. Arvatavasti tänu kahele diskvalifitseeritud võistkonnale meid hiljem Võrumaa meistergrillijateks kuulutatigi.

Kanad-ribid karbis, tuli kiirelt asuda fantaasiavooru kallale, selleks jäi aega vaid pool tundi. Hea, et olime varem valmis seganud dipikastme Nopri jogurtist, purustatud mustikatest, suhkrust ja kamast. Grillile läksid poolitatud õunad, peet, porgand, rohelised herned, saialilled ja kõrvitsaõied – suure õhinaga sai enamik neist Vana-Tallinnast läbi kastetud või sellega üle tilgutatud. Lisaks läksid maitseainetena tarvitusele mesi, fariinisuhkur ja kaneel. Põllukraamile lisandusid IKEA loomakujuliste vormidega väljalõigatud leivad – siilid, oravad, lambad, teod jne. Peab mainima, et publik pistis kõige rutem kinni õunad - soovitan kõigile, hea soodne grillikraam masuajal.

Fantaasiavoorus enam ühesuguseid karpe ei jagatud. Žürii ootas showd. Nii laulsidki Eesti Pagari poisid ühe loo, Piigade Peoagentuur aga pidas koguni pulmad maha, olid pruut, tort ja puha. Grillitud tort on ju üsna erakordne nähtus ja milline grillitud lillebukett neil veel oli, lausa ahhetama pani. Võistkond Wermo aga oli koguni mööbli valmis grillinud.

Eestlase toidulaud pärast…

Meie asetasime oma juurikad ja muu kraami igaks juhuks kaasa haaratud laastudele ja asetasime kootud tekile. Juurde läks veel Tõnissoni pildiga klaas ja allikavesi. Imeväel sündis ka roa pealkiri „Eestlase toidulaud pärast PIIGSi toetamist“ ehk siis pärast seda, kui vaene väike Eesti on toetanud Portugali, Iirimaad, Itaaliat, Kreekat ja Hispaaniat. Eestlane saab ju ometi igas olukorras hakkama. Oma laua esitluseks anti aega 7 minutit. Kuna tantsusamme või lauluviisi polnud plaanis üles võtta, sai kohapeal ruttu valmis kirjutatud üks üsna pikk luuletus. Aga vanim žürii liige ütles, et lisapunkti annab ta meile hoopis selle eest, et kokku saime suitsusaunarallil. Loomulikult ei jätnud me eputamata, et risti ei löö me naljalt millegi ees ette.

Kui arvestada seda, et Rakvere searibivoorus tulime 58 punktiga 7. kohale ja Talleggi kanalihavoorus 52 punktiga samuti 7. kohale, siis ei allu meie meistritiitli saamine justkui kuidagi loogikale. Tõsi, fantaasiavoorus saime koguni 2. koha ja edestasime koha võrra isegi Piigade Peoagentuuri.

Kui Võrumaa meistri nime välja kuulutama hakati, oli võidulootus nii väike, et esiti ei pannud tähelegi, et peakohtunik ja päeva juht Auris Rätsep hõikas välja meie võistkonna nime. Võit tundus niivõrd absurdne, et suurest naerust tulid koguni pisarad silma. Auhinnaks anti pudel kodumaist vahuveini, kullast raamis diplom ja klaasist auhind.

Olgu lisatud, et üldarvestuses tuli esimesele kohale siiski Türi Grillitrio ja teisele LC Ülenurme, aga nemad ei läinud Võrumaa meistri valimise puhul arvesse.

Nüüd on siis selge, et järgmise aasta 11. juunil oodatakse meid Türile lõppvõistlusele. Meie kõrval grillinud võistkond Paadipiigad võitis eelmisel aastal algajatena täpselt samamoodi nagu meie. Lootust seal võita on väike, hoiatasid Paadipiigad, kuid soovitasid hakata varakult sponsoreid otsima.

Paar korda enne seda tasuks grillimistki proovida, võib-olla talvel, siis maitseb liha paremini. Meenub, kuidas veidi enam kui pool elu tagasi, kui eestlased sõna grill suurt veel ei kasutanud, sai käidud veebruarikuus 30kraadise pakasega keskööl Toolse linnuses piknikku pidamas, sai lõkkel kogunisti saia küpsetatud. Hakkab koitma, kust on grillioskused pärit…Võib-olla polnudki algaja õnn?

Kuidas me suitsusaunarallil 30kraadist jahedust nautisime

2011-07-13T16:53:00.001+02:00

Niipea kui talvel kuulsin, et suvel on Rõuges tulekul saunamaraton, oli pilt selge, et just sellel tahan igal juhul osaleda. Kui nii meeleolukas üritus tuuakse lausa koju kätte, ei saa jätta võimalust kasutamata.

Talvisele Otepää saunamaratonile jäi mul kui hapral linnainimesel tänavu minemata, ent möödunud laupäeval Rõuge laada- ja kalaralli raames toimunud suitsusaunaralli kinnitas, et talvel oleks see üritus igal juhul lihtsamini läbitav – saaks ka saunamõnusid nautida selle asemel, et sauanapõrandal lebades otsida pragusid, kust ehk raasukegi jahedamat õhku saaks.

Kuigi suitsusaunarallil pidi võistkonnas olema vaid neli liiget, polnudki rahva kokku saamine nii lihtne. FB-s üles pandud üleskutse peale reageerisid Kätlin ja Taimi. Viimase puudu oleva liikme suutsime pehkmeks rääkida veel reede õhtul. Õnneks meenus, et hõimlane Grete on väga aktiivne inimene ja kuna tal langes üks üritus samal päeval ära, saimegi ta kampa.

Laupäeval kell 14, pärast mõningaid viperusi Ööbikuorus saime starti mindud ja punusime otsejoones auto poole – kokku läbisime ralli ajal täpselt 100 km.

Loomulikult oli esimese sauna valik strateegiline otsus. Võtsime oma naiskonnaga Tuulerõuged sihi Rõuge valda Tilgu külla Sepa tallu Peeter Reemani juurde. Varasemad startijad olid just kohale jõudnud ning kuna reeglite järgi lasti korraga sauna vaid üks võistkond põhimõttel kes ees see mees, sooritasime meie niikaua lisaülesannet. Õues laua taga õlut trimpavad noormehed irvitasid meid nähes – kes see hull ikka sellise ilmaga sauna läheb! (usutavasti olid temperatuuripügalad 30 plussi ringis)

Sepikojas, kus tuli nael valmis taguda, oli mõnusalt jahe. Kätlini käe all valmis unikaalne naelnagi, kuid kahtlustame, et sepa silmis see siiski armu ei saanud ja jäime oma punktidest ilma. Muidugi lootsime, et mõnes saunas saab ka heegeldada, aga kus sa sellega – enamiku lisaülesannete puhul oli meestel selge eelis.

Olgu öeldud, et lisaülesaneid pidi sooritama iga sauna juures ja 1, 3 või 5 punkti said vaid iga ülesande puhul kolm parimat. Igas saunas tuli olla 10 minutit selleks, et oma 10 punkti kätte saada.

Niipea, kui punetavate nägudega mu kunagine Lõunalehe-aegne ülemus Innar ja juuksur Taso (soovitan soojalt) oma kahe ülejäänud võistkonnaliikmega saunast väljusid, lidusime sauna. Järgmised tüübid olid juba järjekorras.

Paganama kuumaks oli sepp Reeman oma suitsusauna kütnud – saunatermomeeter näitas 100 kraadi. (Kes rääkis, et suitsusaun on mahedam kui soome saun?) Leili viskamise peale ei hakanud me mõtlemagi. Kui üks võistkonnaliikmetest ütles enne võistlust, et võtame ikka mõnuga ja vajadusel oleme saunas kauem, siis nüüd selgus, et 10 minutit kuumal suvepäeval saunas veeta on ikka vägitegu. Natuke leevendust pakkus saunast välja tulles tiik, kuigi viis kalda ääres siputavat kaani sundisid end valvel hoidma.

Edasi võtsime suuna Võru instituudi projektijuhi Triinu Ojari poole Käätsole. Saun alles küdes ja Triinu sõimas meil näo täis, et suitsusaunas ei käida kiirustades. Nonoh. Kui juba hinna sisse kuulub sõim, siis oleks väheke kobedamat lärmi tahtnud kuulda, aga aus oleks seda nõuda kui mitte kutseliselt, siis vähemalt harrastusnäitlejalt.

Õnneks olen ma Triinu sauna juba varem proovida saanud, seega olime isegi õnnelikud, et saunast pääsesime. Seevastu tuli lahendada pikk võrokiilne savvusanna- ehk suidsusannateemaline viktoriin. Enamiku vastused panime õigesti, aga küsimustega „Savvusanna minnen passis üteldä“ ja „Savvusanna astjalõ vastussõs passis üteldä“ jäime tõsiselt jänni. Õigeks osutusid lõpuks kõige ebaloogilisemad „Jummal sekkä!“ ja „Jummal hää miis“. Tõtt öelda poleks osanud arvata, et võrokesed nii usklikud on, iseasi, kui küsimus oleks olnud setode kohta.

Järgmiseks sihtpunktiks valisime Hämsa. Saunaootel oli enne meid karvamütsi ja madrusesärkidega meeskond On Kah, seetõttu oli meil aega meisterdada kõige kobedam kaseviht – meie oma oli raudselt kõige kenam, iseasi, mida peremees arvas.

Õige pea tuli aga maanduda ka sauna, õigem oleks öelda põrgukatlasse endasse. Lava peale istumine ei tulnud mõttessegi. Lebasime põrandal ja veetsime oma elu ühed pikimad 10 minutit. Paar esimest minutit kulus paanitsemise peale, ega ometi nüüd katkestamiseks ei lähe. Reeglite järgi oli küll ühel võistkonna liikmel võimalus saunast varem väljuda, aga mis siis, kui kellelgi oleks veel halb hakanud? Seda enam, et ukse taga passisid kaameramehed, kelle tõttu oleks katkestaja kindlasti kohe kaamera huviorbiiti ja seeläbi kogu vabariigi ees häbisse sattunud. Ennast veega kastes, pidevalt vett manustades ja uksealusest praost värsket õhku noolides pidasime vastu. Kui tundus, et leili on võetud juba ilmatuma aeg, hõigati ukse tagant: neli minutit veel. Välja tulles nautisime jahedat õhku – kõigest 30 kraadi.

Veidike leevendust pakkus järgmine, Järvekalda talu saun Verijärvel. Kummikuvise keskmiselt edukalt sooritatud, lippasime järelveetavasse soome sauna. Pärast mõningat põrandal istumist ja termomeetrinäidult kõigest numbrit 60 silmamist julgesin isegi lavale ronida.

Lobisedes läks aeg sedakorda kiiremini ja peagi olimegi Setomaa poole teel, et jõuda Lindorasse Jõeveere tallu. Juba tuttavad näod vajutasid lahkumiseks gaasi, meie saime kohe suitsusauna jaole. Seegi kord üritasime strateegiliselt ennast säästa ja läbisime oma rallit sauna põrandal istudes. Rahu meile muidugi ei antud, sest jutupaunikust kohtunik Roman suurustas, mida eelnevad võistlejad talle kõik pakkunud olid, küll ikka seksi ja abielu, Rõuge naiskond Dusnelda olevat koguni laulu lõõritanud. Oleks me teadnud, et see jääb meie võistluse viimaseks saunaks, oleks vast isegi lavale roninud, korraks ma isegi proovisin. Saunast lahkudes saime infot, kust vajadusel kohtuniku telefoninumbrit küsida ja lisaülesandena nuputasime, milliste vanaaegsete tööriistageda oli tegu.

Viimaseks sihiks võtsime veel läbi käimata Saunamaa ja Ago Pettai Ala-Palu talu, mõlemad Rõuge vallas. Tund aega oli veel jäänud, kell 18 pidi saunauksed kinni löödama. Saunamaale suundudes tegime tüüpilise vea – eesmärgiga teed lõigata jõudsime lõpuks ringiga alguspunkti välja tagasi. Aja sees jõudsime veel Saunamaale (ei olnud üleval ühtegi teeviita ega üldse miski ei viidanud turismikompleksile), ent kuri saunik keelas nii meil kui ka varem kohale jõudnud Dusneldal sauna siseneda. Ametnikutüüpi inimene, mis teha, kommenteeris üks võistkonnaliikmetest. Elu esimesed pähklitega sarapuuvihad said meil siiski välgukiirusel valmis. Kahju, et meile ei antud võimalust isegi sauna sisse kiigata, et teinekord teaks, kas tasub tulla, sest meie võistkonna eesmärk peale võidu ja vähemalt ühe kilo kaalust alla saamise oli ka tutvust teha piirkonna suitsusaunadega. Saunamaa asemel oleks tulnud valida hoopis Ago Pettai saun, sest seal käia jõudnute kinnitusel oli see kõige lõbusam koht, kus muuhulgas günekoloogia- ja sünnituspukidki püsti olevat olnud.

Seega jäi meil seitsmest saunast koguni kaks läbi käimata – siit moraal – suitsusaunaralli on eelkõige strateegiline võistlus, kus põhiaeg kulub autoorienteerumisele. Kusjuures leidus võistkondi, kes suutsid kõik seitse sauna vähem kui nelja tunni jooksul läbi käia. Meie võistkond seekord esikolmikusse ei tulnud, kuid rahul oleme sellegipoolest – meil oli lõbus seiklus, mis ju ongi asja juures kõige olulisem.

Võistluse lõpus tekkis kõva tahtmine sauna minna – jäi veel väheks - ja niisiis läksime Grete vanemate juurde kasvuhoonesauna. See oli vaieldamatult eksootilisim saun, kus kunagi käinud olen – saunas kasvas kõrvits ja saunalavaks oli aiapink – põrgusaunadest paradiisisauna.

Kaks käiku Itaaliasse

2011-03-30T20:39:00.000+02:00

Peaaegu järjest juhtusin lugema kahte raamatut, mis kutsuvad endaga kaasa Itaaliasse:
Viivi Luik "Varjuteater" (2011) ja Kristiina Praakli "Minu Itaalia" (2009).

Kõigepealt Kristiina raamatust, mille lugemisest on juba mõningaid aegu möödas ja mõndagi on ehk ununenud. Raamatu algus mulle eriti ei istunud, lugu ei lükkunud justkui käima või õieti tundus igavavõitu ja argine. Ei mingit dramaatikat!

Aga siis ühel hetkel tuli peatükk, mis peletas igasuguse igavuse ehk jutt sellest, kuidas seadusekuulekas Eesti neiu üritab politseiprefektuurist omale elamisluba taotleda. Igal juhul ei jätnud nii see peatükk kui ka paljud teised itaallastest just kõige paremat muljet (usutavasti tahaks seda nii mõnigi ümber lükata). Nad kannavad endas raamatu põhjal selliseid väärtusi, mis eestlasliku arusaamaga ühiskonna normidest kokku ei lähe. Raamatust jääb tõepoolest mulje, et itaallasi köidab kirglikult ainult kaks asja - söömine ja riietumine. Minu jaoks välistab raamatus esitatud itaallaste elulaad ja bürokraatia igasuguse soovi kunagi Itaaliasse elama asuda (no näiteks, kui peaks kunagi õnnestuma varakalt pensioniikka jõuda), küll aga muidugi jätkuvalt läheksin sinna reisima, veel ei ole käinud. Siinkohal toon välja ka selle, et fotolisa oleks võinud raamatust välja jätta - see ei ole just eriti kõnekas ja pildid on kehval tasemel, enamikust raamatus kõne all olevatest inimetest puudub foto jne.

Ausalt öeldes hakkas mul raamatut lugedes kohati itaallastest isegi kahju. Näiteks lugedes sellest, et noortel itaallastel on peaaegu võimatu saada nii palju palka, et vanemate juurest ära kolida või et varsti 40le lähenev abielupaar ei saa materiaalsetel põhjustel mitte mingitel tingimustel endale isegi ühte last lubada.
Kui Kristiina teksti sügavamalt analüüsida, siis tegelikult ma õieti ei saanudki aru, mis Kristiinat ikkagi Itaalias kinni hoiab. Kriitikat itaallaste kohta on selleks liiga palju, söök ei saa ju olla põhipõhjus pikemalt mõnes riigis viibimiseks. Ka ei kannusta Kristiinat paljusid naisi kuskile kolima sundiv ürgtung emaks saada. Ja Kristiina ise jätabki otsad lahtiseks.

Viivi Luik tegeleb "Varjuteatris" (ehk rännakul Rooma ja ka Saksamaale) vähe itaallase hingeelu lahti seletamise-tõlgendamisega. Siin raamatus jätkub viiviluigelik elu mõtte otsing. Tõsi, väärikalt kujundatud teosest leiab ka pikki ja detailseid kirjeldusi mõningatest itaallastest ja põhjalikest üürikorteriotsingutest, enamik neist liigitub rubriiki "kinnisvara ja kommunaal".

Aga Luige proosa ja luule on mulle alati meeldinud, "Seitsmendat rahukevadet" olen vähemalt kaks korda lugenud kui mitte rohkem. Seekordne teos on muutunud kuidagi õnnepalulikumaks (meenutab Õnnepalu "Flandria päevikut", kuigi on märksa komponeeritum) - Viivi võtab kätte ja lihtsalt asub kirjutama ja tema teekonnal Rooma kohtub ta märkimisväärselt palju Berliinis eestlasest kirikuõpetaja härra Atspoliga.

Mis seal salata, väga südamesse kiilus näiteks immigrant Magda lugu, kelle härra Atspol oli kerjusena üles korjanud ja kes oma lapsele hankis murede kurtmiseks rendikana Coco. Olen tänulik, et proua Luik otsustas härra Atspoli siin raamatus Eesti rahva mällu söövitada. Muidu me kindlasti ei teakski sellest väga elutargast mehest, kellel on inimestele nii palju ütelda olnud. Luik ei lobise ühestki asjast niisama, kõik lõpeb tal õpetliku, olgugi et kaugelt didaktilise ivaga. Luik on ammu aru saanud, et üht tõde pole maailmas olemas, kõik ongi väga variatiivne ja valgusega kaasnevad varjud.

Viivi Luigega koos ajas ja maailmas liikudes saab rahulikult aja maha võtta, märgata, et kõigeks on aega - on aega asjade üle järele mõelda, nende vahel seoste avastada. Seekord on kõik seosed juba alates aastast 1949. toodud välja kui olulised sammud teekonnal Rooma. Lugejana mõistad, et kirjanikul peab laskma rahulikult elada ja maailmas ringi käia. Kirjanikul peab laskma olla.

See raamat on tõeline lugemisnauding. Kindlasti võib selle tiheda teksti mõne aja pärast uuesti ette võtta.

Polli kummikud suus sulamas

2011-02-11T01:00:00.002+02:00

Nagu näha, on suur veebruar juba käes - kuigi täna ei olnud just väljas-on-veebruar-täna-ilm, vaid üle pika-pika aja säras sinisel taevakaarel kevade terendusele vihjav päike, täna oligi pigem sädeleva lumemartsipani päev - aga mina ei ole siia blogisse veel ühtegi postitust teinud. Seega otsustasin ära mainida, et täna õnnestus mul taas kord natuke Eestimaad avastada ja silmaringi laiendada. Jätkuvalt on mul nii-nii palju kohti Eestis avastamata (pole ma näiteks kordagi jalga tõstnud Raplasse, Ruhnu, Kihnu, Häädemeestesse, Hiiumaale, Paldiskisse, Võõpsu või Vasknarva). Kuid täna viis esimest korda tee sellistesse kohtadesse Viljandimaal, nagu Olustvere ja Polli.

Olustveres asub teenindus- ja maamajanduskool. Mind üllatas sügavalt, kuivõrd lahedaid koole on Eestimaal olemas ja mida seal kõike ei õpetata - ühesõnaga kõike, mida saab teha piimast, lihast ja teraviljast + kõikvõimalike jookide valmistamine alates limonaadist ja lõpetades likööriga + n-ö tavaline kokandus.
Parajasti oli käimas kokaeriala lõpetajate viimane proov enne lõpueksamit - õpilased askeldasid usinalt igaüks oma pliidi taga ja laudadele oli igaüks valmistanud oma koostatud menüü järgi mitmekäigulise lõuna.

Lisaks kuulub kooli juurde midagi leivamuuseumi sarnast (leivakoda?) ja eriti põnev tundus endise viinavabriku hoonesse rajatud keraamika- ja klaasitöökoda, kus kohapeal sai näha, kuidas klaasikunstnik Eili Soon koos abilisega klaasist esemeid valmistas. Nõudefännina ei suutnud ma vastu panna ja ostsin ühe väikese paksust läbipaistvast klaasist punaste laikudega kausi.
Kui Viljandi kanti satute, soovitan kindlasti Olustverest läbi põigata. Suvel pidi seal eriti ilus olema, kuigi selge on see, et valge lume ja päikse kooslus on samuti imepärased.

Teiseks sai käidud õunalõhnalises põllumajandusülikooli Polli aiandusuuringute keskuses, see on koht, kus peale puuviljadest toodete arendamise saavad nii eestlased kui ka lätlased (Läti piirini on sealt 20 km) oma väikesest kogusest puuviljast moosi, mahla vms teha. Parajasti oli lahkumas oma pudelitesse-purkidesse villitud mooside ja mahladega üks lätlane. Sai temalt ostetud üks jõhvika-kõrvitsamahl - väga mõnusa maitsega.

Pollis on arendatud üks väga lahe toode, mida soovitan kindlasti osta, kui kuskil peaks neid müügil olema - "Polli kummikud" - kuivatatud puuviljapüreest jõhvikapulbriga üle puistatud ruljad snäkid, mis esmapilgul meenutavad vorstikoori, kuid on väga maitsvad suupisted. Sobivad kindlasti neile, kes on mures oma kehakaalu pärast, kuid armastavad pidevalt midagi näksida. Mugav vitamiiniamps (Hind kohapealt ostes 2 €).

Tuleb korrata vanarahvatarkust, et enne, kui välismaale lähed, käi Nuustakult läbi. Mis Nuustakusse puutub, siis pühapäeval on mul plaanis teatud seltskonnaga tee ka sinnapoole jalge alla võtta - toimumas on saunamaraton. Ma pole päris kindel, kas siiski saunatama lähen, kuid kohapeale plaanin kaasa elama minna küll.

Kaks sarnast eneseotsingulugu

2010-11-25T00:12:00.000+02:00

Sõna 'reisiromaan' tekitab minus allergiat, seepärast nimetaksin Airi Ilisson-Cruzi "Minu Austraalia" ja Epp Petrone "Kas süda on ümmargune?" eneseotsingulugudeks. Juhtusin neid raamatuid juhuslikult lugema üksteise järel ja avastasin neis palju sarnasusi ja vähemalt ühes raamatus on juttu ka teise raamatu autorist.

Mõlemat raamatut lugesin huviga ja põnevus püsis ehk siis kui vastata küsimusele, kas neid raamatuid tasub lugeda, on vastus, et tasub küll. Olen kuulnud, et mõned inimesed on Petrone Prindi raamatuid suisa boikoteerima asunud. Võin kinnitada, et olen ka ise ühe toimetamata isendi peale sattunud, ent siinsetes oli juba keel ilusti paigas ja raamatud on tõepoolest hästi kirjutatud. Epp näib kirjutavat üks-ühele seda, mida mõtleb, tema jutt on väga siiras. Airi värvika teksti lugemine aga ei pane üldse imestama, et ta on võitnud ajakirjanduspreemiaid.

Nii Epu kui ka Airi lugu on üsnagi sarnased ja just seepärast ma nendest ka samas blogipostituses räägin. Mõlemal on suhe, mis enam ei rahulda, ja korralik, kuid natuke igav töökoht. Kui ma õigesti aru sain, siis sai Airi just Epult tõuke samuti maailma rändama minna. Epule aga oli antud seiklemist märksa rohkem kui Airile. Epu rännud maailmas lähevad raamatu järgmises osas edasi, kuid Airi leidis üsna varsti pärast Austraaliasse minekut omale mehe ja õige pea oli ka järeltulija ette näidata. Pärast lapse sündi tehtud fotolt vaatas vastu juba maharahunenud näoga Airi.

Tegelikult jääbki mulje, et mõlemat naist ajas maailma rändama rahutus, mis tulenes sellest, et nad polnud saanud veel täita looduse poolt naisele määratud olulisimat ülesannet - saada emaks. Andke andeks mu lihtsustatud ja liiga primitiivne lähenemine, aga alateadlikult ilmselt läksid mõlemad otsima oma lastele isa. Üks leidis kohe, teine alles tükk aega hiljem. Epp ütles raamatus otse välja, et alles lapsed tegid teda õnnelikuks ja ma usun seda, sest olen ise seda kogenud.

Epu raamatus on küll juttu palju soovist saada emaks, kuid põhitooni annavad siiski paljud muud teemad. Mõni neist tundub lausa õõvastav, näiteks koos võõra mehega Valgevene relvatehasesse sõitmine.

Aga huvitav, milline oleks olnud see raamat ilma teise peategelase, maailmarändurist vana hipi Harri Hommikuta? Selle mehe elulugu ja maailmapilt panid õhku ahmima. Annan autorile au, et tal kõik need Harri lood pärast kümmet aastat veel niivõrd detailselt meeles olid. Juba ainuüksi Harri pärast tasub seda raamatut lugeda. Uskumatu, et selliseid eestlasi maailmas leidub! Just tänu Harri seiklustele aitab see raamat ka maailmapilti suurendada, vähemat Venemaa osas kindlasti.
"/.../ Harri teooria kohaselt olid guantšed [Kanaari saarte põlisrahvas] tegelikult hoopis eestlased, kes oma viikingiretkede käigus ümber Euroopa seilasid ja siis Aafrika rannikult sellised toredad väikesed saared leidsid, ja et eestlased ise omakorda on Himaalajalt pärit endised jumalad." (lk 105)

Mind paneb imestama Epu julgus paljastada end üdini lugejale. Ikka väga-väga isiklikud teemad on raamatus lahti laotatud. Teades, kuidas enamik eestlasi pigem vaikib, kui avalikkuses tuleb jutuks nende isik, siis ei jää muud üle, kui seda imeks panna. Kardetavasti leidub ka inimesi, kes selle aususe autori kahjuks pööravad.

Kriitikana tahaks välja tuua seda, et kui keeletoimetust mitte arvestada, siis mõlemat raamatut oleks võinud kompaktsemaks toimetada küll. Eriti just Airil tundus mõni peatükk igav ja ülearune, näiteks pikk ja lohisev lugu sellest, kuidas mindi kusagile randa, kus lihtsalt oldi ja mingit erilist kogemust sealt ei saadud. Mulle meeldivad tihedad tekstid. Epu raamatu puhul aga hakkas pikapeale närvidele käima see lõputu oma päevikute taganutmine. Ma saan aru, et ta ilmselt tõesti tahtis neid iga hinna eest kätte saada, kuid raamatust oleks võinud lugeja säästmise eesmärgil pooltest kohtadest päevikute pärast ahastamise välja jätta.

Airi raamatu puhul sean küsimärgi alla raamatu alapealkirja "Kuida ma vahetasin raha aja vastu", sest tegelikult võib lugeda päris põhjalikult sellest, kui palju autor on kulutanud Austraalias tööd rabades oma aega ja teinud ka ületunde rahateenimise eesmärgil.

Küsimused, mis minus täna taaskord võimendusid

2010-11-10T01:26:00.000+02:00

Mispärast tuleb mu elus ette keerulisi situatsioone, mis on seotud erinevate inimeste isepäraste iseloomude ja maailmavaadetega - inimfaktoriga - selle kõige raskema faktoriga? Kas ma otsin neid olukordi ise?
Kas need on õppetunnid käesolevaks eluks? Tahaks uskuda, et on ja ma omandan üha rohkem kogemusi, kuidas kõik inimesed on rahul seal, kus vahelüliks olen mina.

Kas on see hoopis õppetundide kaudu kasvamine järgmiseks eluks? Või on see eelmises elus tegemata jäetu järeleõppimine? Kas ma üldse usun, et on olemas eelmised ja järgmised elud, või arvan ma, et igaühe elu on kordumatu ja lõplik või igavene?

Kas õhin on kahjulik? Kas parem on mitte tegutseda ja vaikida, kui midagi teha ja ennast üha avada?
Avali, nagu olen, ja samas ka suletud. Võib-olla mõistatuslik, võib-olla liigagi triviaalselt läbinähtav. Teiste jaoks ehk läbinähtav, enda jaoks jätkuvalt mõistatus. Enda jaoks üha uute ja uute üllatuste kaev.

Kas mind ennast panevad iseenda puhul üllatuma ja ühe uuesti endas peituvat kogema geenid? Geenid, mis on saadud paljudelt värvikatelt esivanematelt põhjast ja lõunast? Kas olen iseenda jaoks nii eriline, justkui teiste arvates tavanägemusele mittevastav just sellepärast, et minu sees toimub minust endast mittesõltuv põhja ja lõuna geenide kokkupõrge?

Kas mõningad asjad, mida mõnel päeval korraga koguneb ritta liiga palju, tulevad sellest, et ma olen halb inimene? Kas see on karistus millegi eest või hoopis ettemaks?

Aidake! Apua! Help!

2010-10-14T18:35:00.000+02:00

Leidsin blogist Never Not Knitting sellise fantastilise bareti. Just sellist baretti tahaksin omale praegu kududa, samasugust punast, see sobiks ideaalselt kokku mu uhiuute punaste läikivate kummikutega.
Kas keegi oskaks nõu anda, kust sellise või sarnase bareti kudumise õpetust leida võiks?
Olen igavesti tänulik!

"Puhastus" Vanemuises - mõttetu lavatükk

2010-10-01T00:08:00.000+02:00

Olen küll kaua hoogu võtnud, aga lõpuks teen otsa lahti ka teatrimuljetamisega, sest teater on samuti üks minu suurimaid armastusi.
Niisiis käisime kolmapäeval Vanemuise väikeses majas Sofi Oksaneni romaani ainetel lavale toodud "Puhastust" vaatamas. Et raamat mulle väga meeldis, tahtsin seda tükki kindasti vaatama minna. Aga nagu väga heade raamatute puhul ikka, on neist valminud filmid ja lavastused tavaliselt igavad.
Ja Vanemuise "Puhastus" oli tõesti mõttetu lavateos. Igav ja segane lugu. Lavastaja nime ma siinkohal nimetama ei hakka, sest üldiselt usun, et tegu on tegelikult toreda inimesega.

Paraku oli selles lavastuses ainult üks võimas misanstseen ja see oli lõpp - tulekahi koos sobiva muusikalise taustaga ja sellele eelnenud Aliide Truu (Marje Metsur) kiri oma õde Inglile Vladivostokki. Kusjuures mulle ei meenu, et raamatus ta sellise kirja oleks kirjutanud, aga see pole ka oluline. Marje Metsur oli aga kindlasti see, kes selles tükis parima rolli tegi. Liisa Pulk ei sobinud Zara ossa kohe üldse mitte ja Maarja Mitt noore Aliide Truu rollis polnud ka kõige parem valik. Pigem oleks teda Inglina ette kujutanud. Karol Kuntsel Hans Pekina mõjus märksa paremini ja täiesti veenvalt. Tore, et ka meie linna näitleja Tarmo Tagamets punti oli võetud.

Kõik muu selles lavastuses oli aga mittemidagiütlev. Ei meenu näiteks ühtegi lavastuslikku leidu. Lavakujundus püsis staatilisena kogu etenduse ajal.
Kui küsida, kas tasub vaatama minna, siis vähemalt neile, kellele raamat väga meeldis, ütlen, et pigem ei tasu. Lavastus ei anna kahjuks edasi seda, mis oli kirjas raamatus. Minu kaaslasele etendus meeldis, kuid tema luges sealt välja hoopis midagi muud kui autentset lugu. Minu arvates oleks noor Ingel pidanud kindlasti olema ka lavale toodud, sest Hansu ja Ingli armastuslugu oli ju tegelikult "Puhastuse" keskne lugu. Jah, nii triviaalne kui see pealtnäha ka ei tundu, jätab armastus elus tõesti kõige sügavama jälje.
Tahaksin kindlasti "Puhastust" näha ka mõne teise teatri lavastusena, soovitavalt Soomes. Ehk kunagi õnnestub.

Austusest esiteatriblogija Danzumehe vastu panen ka etendusele hinde ning selleks on 2- (põhjendus: nii mõttetu see siiski polnud, et tahtnuks saalist lahkuda. Haigutama ka ei ajanud.)

Veel mõned Tove Janssoni maiuspalad

2010-09-13T18:11:00.000+03:00

Minu tänavust lugemissuve võiks nimetada Tove Janssoni suveks, sest lugesin läbi kõik tema täiskasvanutele mõeldud ja eesti keeles ilmunud raamatud ning esimest korda elus sai käidud ka Muumimaal, kuhu kindlasti tagasi minna plaanin. Siinkohal meenub, et täpselt 10 aastat tagasi sügisel lugesin ühes Tartu köögis muumiteemalist "Hilja novembris" ja see täiustas ideaalselt sügist meeleolu. Nüüd peaks selle raamatu taas kord ette võtma.

Aga Tove täiskasvanuraamatutest. Kõigepealt "Kujuri tütar" - tegu on autobiograafilise lapsepõlvejutustusega, kuid mitte elulooraamatuga. Tõtt öelda ei pea ma seda raamatut just Janssoni kõige paremaks saavutuseks. Paistab, et selle raamatuga harjutas ta alles kätt n-ö täiskasvanukirjanduse kirjutamiseks, sest see 1968. aastal imunud teos on esimene Janssoni mittelasteraamat. Loomulikult avab see raamat taustu ja loob kohati mõnusa sooja tunde, kuid igavalt mõjusid päris paljud kohad, kus pikalt kirjeldati lapse kujutlusi. Enne Janssoni "Suveraamatu" lugemist võiks "Kujuri tütre" läbi lugeda, siis saab aimu, kust on tekkinud kirjaniku piiritu austus oma vanemate ja boheemlike nüanssidega elustiili suhtes. See on raamat inimestest, kes on vaimselt vabad.

"Reis kerge pagasiga" (1987, ek 2005) on novelli- ja lühijutukogu. Raamat algab päris huvitavate kirjadega ühelt Janssoni fännilt, mis annab "ridade vahelt lugedes" aimu sellest, kuidas fännid Janssoni ellu tungisid. See sama motiiv on kirja pandud ka viis aastat varem ilmunud "Ausasse petturisse". Jutud selles raamatus on väga-väga erinevad, kuid kõik omamoodi mõnusad ja leidlikud. Ma ise ei ole eriline novellide austaja, sestap ei sattunud ma sellest raamatust just kõige suuremasse vaimustusse, aga laita pole küll midagi.

Romaan "Aus pettur" (1982, ek 2002) aga kujunes minu jaoks vaat et täiuslikkuse etaloniks. Uskumatult hästi kombineeritud lugu, kus mitte miski pole üleliigne. Igapäevane, kuid samas keerukas ja nüansirikas lugu, nagu "tavaliste" inimeste elu ikka.
Mulle meeldis, et see raamat ei lõppenud dramaatiliselt võimsa puändiga, vaid lõppes nii nagu elus asjad ikka lõppevad - nad ei lõppegi, elu läheb ikka edasi, kuid kogetu jääb inimestesse alles. Jansson on selle raamatuga ja üldse kogu oma loominguga suutnud tabada ja kirja panna seda, mis sünnib inimeste peades. Ta suudab näidata, et igal ühel on oma vaatepunktist õigus. Seesugune arusaamine aitab mõista paremini endast erinevat. Jansson näitab ilmekalt, et kõige pöörasemad, kuid pöördumatud asjad sünnivadki siin maailmas inimeste sees, mitte aga välises maailmas.
Peale psühholoogilise pingestatuse on Jansson osanud raamatusse ka põnevuse sisse kirjutada, kogu aeg tahad edasi lugeda, et teada saada, kuidas asjad järgmiseks kujunevad.

"Aus pettur" jutustab loo 25aastasest noorest taibukast naisest Katrist, tema 15aastaset vennast Matsist ja kunstnikust vanapreilist Anna Aemelinist.
Anna on maalikunsntik, kes "pani inimesed nägema, nad nägid metsa mõtet ning meenutasid ja neis tekkis viivuks mingi leebe igatsus, mis tundus meeldiv ja lootusrikas. Oli kahju, et Anna rikkus oma pilte, paigutades sinna küülikud - küülikupapa ja -mamma ning -lapsukese. Ka see, et Anna küülikud olid väikeselillelised, võttis sügava metsa müstikast palju ära."
Anna oli kogu oma elu kokku puutunud ainult sõbralikkusega enda suhtes. "Keegi polnud kunagi sundinud teda õelust üles näitama." Kui elu kolm peategelast kokku viis, hakkas ka Anna märkama, kui palju ta on oma elus aega raisanud ja kui paljud inimesed teda tegelikult kõik see aeg on tüssanud. "Anna oli üpris vaikseks ja pahuraks muutunud. Teda oli haaranud kole kahtlus, et teda, toredat ja sõbralikku inimest, on puhtanisti petetud. Esimest korda elus muutus Anna umbusklikuks, ja ei tema ise ega teda ümbritsevad inimesed tundnud ennast seepärast hästi."
Aga kui Katri pööras Anna elu pea peale, siis ei jätnud ka Anna seda vastu tegemata, vaid pani Katri koerale nime, võttes sellega ära temalt metsikuse ja ohtlikkuse. "/.../ Katri nägi ja taipas, et tema loomast on saanud vastane. Ta läks koju, astus Anna juurde ja ütles: Anna, te olete minu koera ära rikkunud. Te tegite seda salaja. Ma ei saa teda enam usaldada."
Katri eesmärk oli jääda lõpuni täiesti ausaks, kuid selleks, et ausaks jääda, pidi ta asjade kulgu vahel ka ebaausalt tagant tõukama - siit ka pealkiri "Aus pettur".
Katrit põlati külas, aga kui nõu oli vaja, eelistati teda advokaadile. "Katri nõuandeid arutati külas avalikult, ja need tundusid õiged ning väga nupukad. Kõige veenvamalt mõjus ilmselt see, et ta lähtus oletusest, et iga majapidamine on oma naabrite suhtes loomulikult vaenulikult meelestatud. Kuid Katri juures käimistele järgnes sageli kummaline kohmetus. Seda oli raske mõista, sest ta oli alati õiglane." (lk 24)
Katril olid samasugused kollased silmad nagu tema koeral. Ta ei kaotanud iialgi umbusklikkust ega kainet kaalutlemist. Pärast ema surma pidi ta hoolitsema oma venna eest ning tema elu eesmärk oli täita oma venna suurim unistus.
Jansson on väga hästi suutnud kirja panna selle, kuidas kaks vastastikku keha üksteist mõjutavad. Ei ole nii, et üks inimene teise tõttu muutub, aga muutja jääb endiseks. Lõpuks tunnistas Katri, et maailm ei olegi Annat petnud. Eks oli Annalgi omamoodi õigus ja oma mätta otsast vaadates oskas ka tema elada ja inimestega ümber käia. "Tähelepanu, lausus Anna, kinkida teisele inimesele oma jagamatu tähelepanu, see on midagi üpris haruldast. /.../ Tõenäoliselt nõuab see üksjagu oskust ja süvenemist, et arusaamisele jõuda, mida keegi - vaikimisi - vajab ja mille järele igatseb. Ja mõnikord teab inimene vaevalt isegi." (lk 54)

Nüüd aga mõningad lõigud, mis ma pean (enda jaoks) vajalikuks välja kirjutada:

(Katri mõtleb:) Mitte miski ei saa olla nii rahulik ja lõputu kui pikk talvine pimedus, see kestab ja kestab, justkui elaksid tunnelis, kus pimedus mõnikord öösel tiheneb ning mõnikord päevaseks hämaruseks muutub; sa oled kõigest eraldatud, kaitstud ja üksildasem kui tavaliselt. Sa ootad ja poed peitu nagu puu. Nad räägivad, et raha haiseb, see pole tõsi. Raha on sama puhas kui arvud. Inimesed on need, kes haisevad, igaühel neist on oma varjatud lehk, ning see muutub tugevamaks, kui nad on vihased või häbenevad, või kui nad on hirmul. Minu koer tunneb seda, ta teab seda silmapilkselt. Kui mina oleksin nagu koer, teaksin liiga palju Ainult Matsil pole mingit lõhna, tema on puhas nagu lumi. Minu koer on suur ja ilus ning kuulab sõna. Ta ei armasta mind. Me peame teineteisest lugu. Mina austan salapärast koeraelu, seda suurte koerte salapära, milles on säilinud midagi loomulikust metsikusest, aga ma ei usalda neid. (lk 9-10)

Anna ootas hetke vastust ning jätkas: Ma tegin natuke kohvi, te ju joote kohvi, eks ole?
Ei, kostis Katri sõbralikult, ma ei joo harilikult kohvi.
Anna oli hämmastunud, pigem jahmunud kui haavunud. Kõik inimesed joovad kohvi, kui see on valmis tehtud, see käib asja juurde, seda tehakse lihtsalt perenaise pärast.
/.../
Anna seisis mingis ebamäärases hirmus akna all. Küllap kulunuks praegu tass kohvi marjaks ära... Aga Annal polnud äkki isu. See oli üsna väike, aga kindel teadmine - ta ei armasta kohvi ja tegelikult pole ta seda kunagi armastanud. (lk 17,19)

(Katri mõtleb): Ma ei olnud salakaval, ei olnud ebaaus. Aga ei või iial teada, ei saa kunagi päris kindel, surmkindel olla, et sa pole appi võtnud mingisugust põlastusväärset lipitsemist, meelitamist, katteta omadussõnu, kogu seda jäledat harjumuspärast masinavärki, mis toimib lakkamatult ja kõikjal, tasapisi ja karistamatult selle nimel, et saada, mida tahad, võib-olla üleolekut või isegi seda mitte, ja enamasti vaid selleks, et näidata ennast võimalikult heast küljest - see käib asja juurde ja päästa... Ei, ma ei usu, et ma ennast eriti heast küljest näitasin. See raund on kaotatud. Aga vähemalt oli see aus mäng. (lk 20)

Nii see asi käib, sõnas Liljeberg ja naeratas Katrile. Siin ilmas edasi jõudmine käib ikka suure kärinaga. (lk 57)

Leping, jätkas Katri tõsiselt, leping on tegelikult palju olulisem, kui osatakse arvata. See mitte ainult ei seo, ma olen tähele pannud, et lepingu järgi elades võivad inimesed kergendust tunda. See vabastab nad kõhklustest ja sagadusest, neil pole vaja enam valida. (lk 65)

Enne kambrist väljumist ütles ta [Katri]: Ühte asja pea igal juhul meeles: millegagi leppimine ei pruugi tähendada, et sa järele annad. (lk 87)

Kartulivõtt - ikka õhinapõhiselt

2010-08-31T23:35:00.000+02:00

Täna oli see õnnelik päev, kui sai taas ennast keskmisest rohkem liigutatud ja üle pika aja kartuleid nopitud. Kuna minu esimesed kooliaastad jäid nõukaaega ja minu vanemad on alati olnud väga kartulikasvatuslembesed, on mul tulnud igal sügisel oma lapsepõlves mitmeid päevi kartuleid võtta. See oli üsna hirmus ja kurnav. Mäletan näiteks, kuidas ühel sügisel kraapisime Sõmerul vihmas ja tuules mugulaid mudast välja hommikust kuni pimedani välja.

Nüüd aga tunnen, kuidas kartulivõtt muutub iga aastaga üha õhinapõhisemaks. Kartulivõtt on nauding, kui seda ei pea päevast päeva tegema. Pisut liigutamist värskes õhus teeb head ka vaimule.
Nelja-aastane tütar kamandab oma nõbudele kartulipõllu ääres: me ei tulnud siia mängima, me tulime tööd tegema! Kaheaastane poeg tillerdab vagude vahel ja taks Ronja ajab suure hurraaga traktorit taga. Traktori ees kaevub aga üks mutt end kibekiirelt mulda. Ja oh kui palju toredaid vihmausse võib sõreda mulla sees siplemas näha! Pärast vaatad kartuleid ja mõtled: kes need kõik küll ära koorida jõuab? Aga küll me koorime. Ja sõnniku peal omakasvatatud mürkidevaba maaubin on ikka see kõige parem toit.

Õhinapõhine on üks minu uusi lemmiksõnu. Selle mõtles välja Eesti Kodanikuajakirjanduse Seltsi liige Mikk Sarv ühel seltsi koosolekul. Tulge vaatama ka seltsi asutatud õhinapõhist infoveskit www.kylauudis.ee. Ja läkitage kõik oma kodukandi uudised meiliaadressile info@kylauudis.ee!

Raamat täpselt minule

2010-07-27T01:04:00.001+03:00

Tove Janssoni "Suveraamat" on tänavusel kaunil suvel nagu täpp i peale. Viimased leheküljed jätsin ühe hooga läbi lugemata, et pikendada naudingut. Minu jaoks oli see esimene Janssoni muumitrollidest mitterääkiv raamat. Ometi andis see pildi muumiraamatute sündimise taustast. Et mulle soovitati juba tükk aega tagasi Janssoni n-n täiskasvanute raamatuid, siis tänavu taaskord Eestis trükivalgust näinud "Suveraamat" andis märku, et viimane aeg on see kirjanik muumiväliselt ette võtta.

Raamatu põhitegelased on Tove Janssoni eakas ema Signe (vanaema) ja Tove venna Larsi kuueaastane tütar Sophia. Kuigi Sophia ema on surnud, ei pöörata raamatus sellele aspektile üldse tähelepanu. Surmast räägitakse siin hoopis teistes võtmetes. Kolmanda põhitegelasena tegutseb raamatus Tove vend Lars, aga tema muudkui joonistab ja joonistab ehk teeb tööd või sõidab paadiga kauba järele või rajab pompöösseid lillepeenraid. Kõik kolm tegelast suvitavad ühel Läänemere avamerepoolsel saarel ja on selle saare ainsad elanikud ehk seega ka omanikud. Ja nagu vanaema ühele saareseadusi eiravale direktorist naabersaare uusasukale teatab, on nende pere suvitanud sellel saarel juba 47 aastat.

Nagu ma taustaks lugesin, kirjutas Tove "Suveraamatu" aasta pärast oma ema surma, olles läbi elanud väga pika leinaperioodi. Ema oli tema jaoks kõige lähedasem isik. Seepärast paneb mind ka mõneti imestama, et Tove on ennast sellest raamatust välja jätnud, sest ilmselgelt pidi Tove nii mõnegi jutus toimunud seiga juures kohal viibima. Aga võib-olla ema jutustas talle kõigist neist päevade jooksul aset leidnud juhtumustest tagantjärele, sest nagu ma veel taustaks lugesin, vajas Tove kirjutamiseks veel suuremat privaatsust, kui seda ainult nende perele kuuluv saar võimaldas, ja nii elas Tove koos oma elukaaslanna Tuulikkiga kõrvalsaarel tillukeses hoones (minu jaoks on see muide üllatus, et Tove Jansson vaatas naiste poole, siiani olin arvanud, et Lars Jansson oli tema abikaasa).

Kuna jõudsin täna juba lugema hakata ka raamatukogust laenatud Janssoni autobiograafilist "Kujuri tütar", näen, et ilmselt on "Suveraamatu" Sophiasse päris palju sisse kirjutatud ka Tovet ennast lapsena, sest need lapse hirmud, ohtlikkuse otsimised ja üksinda tegutsemised on väga sarnased. Pideva ohu tunnetamine pidavat olema sõjajärgsete või sõjaaja üle elanud laste omapära. Tuleb tunnistada, et mina ise lapsena - sovjetliku stagnaajal lõpul sündinuna - küll nii suurt ohtu enda ümber teadlikult ei tajunud-otsinud, olgugi, et minus pesitses mõnetine hirm joonistada kogemata Lenin, kuna teadsin, et Lenini joonistamise eest pannakse vangi.
Sophia ja vanaema tegutsemised on igal juhul huvitavad, kuid samas üsna minimalistlikud. Vanaema pole mingi tavaline didaktiline vanaema, tegemist on siiski kunstnikuga ehk siis piisavalt boheemlasega. Ridade vahelt on tajutav aukartus iga vanaema (ema) teos suhtes ja lapse piiritu fantaasia imetlemine.

Mulle väga meeldis selle raamatu puhul see, et peale vanaema-Sophia suhete jutustas see ka väga palju elust saarel ja merest. Minu jaoks on see väga hingelähedane teema eluunistuste valdkonnast. Kõige paremaks jutuks selles raamatus pean ma "Suurt kilevorsti", kus kirjeldatakse, kuidas isa toob põua ajal väga raskete ponnistustega oma välismaalt tellitud lilledele vett ja kuidas siis hakkab lõpuks ometi vihma sadama ja vanaema, kes hindab saare loomulikku loodust, kastab kruusiga saare päriselanikku karikakart.

"Suveraamat" on üsna muumitrollilik teos ja nagu ma kusagilt lugesin, oli Tove ema Signe ettevõtliku Tuu-Tiki prototüüp. Eelkõige torkab raamatust silma loodusega ühes rütmis elamine ja samas ka inimisiksuste eripärade ja igapäevaste väikeste rõõmude hindamine. Kui raamatu lõpus asub kolmik talveks saarelt lahkuma, näeb see välja just nagu muumitrollide talveuneks ettevalmistumine. Suurt austust tekitas minus vanaema inimlik, kuid siiski mingi piirini ulatuv lahkus. Ta teadis, et sel ajal, kui tema pere on saare majast lahkunud, võivad sinna sattuda erinevad inimesed - nende jaoks jättis ta juhised, kuidas majas õigesti käituda (nt akendelt ei tohi võtta paberlinasid, sest muidu üritavad linnud läbi maja lennata jne), laua peale soola, küünlad ja sigaretid ning muidugi kuivad püksid.

Pean taaskord endale tunnistama, et olen jätkuvalt Põhjamaade kirjanduse fänn. Õnneks sain raamatukogust täna laenata veel kolm Janssoni täiskasvanute raamatut - kokku kirjutas ta neid elu jooksul kümme. Nii et maiuspalasid selleks suveks jätkub ja põhjust on pidada pausi Sirje Kiini Underi-telliskiviga, sest paraku Underi masendushoogude lugemine 800 lehekülge järjest just kõige paremat meeleolu ei tekita. Veel on mul pooleli Stefan Zweigi "Eilne maailm", mis on küll hea raamat, aga kahjuks on seda üsna tüütu lugeda, sest tegu on nõukaaegse küljendusega, kus ridadel peaaegu vahesid polegi ja teiseks on selle tõlkinud Jaan Kross, mis tähendab, et keel on üsna kentsakas.

Veel soovitan ma soojalt lugeda Jan Beltráni "Norat", aga sellest ma blogis kirjutama ei hakka, sest olen seda teinud juba kolmele väljaandele. Lühidalt: raamat räägib tõsielulise loo ühest Hispaania prostituudist ja on kirjutatud pingestatult algusest lõpuni. Soovitan lahedaks suvelugemiseks, kuigi teemad on kohati liigagi karmid.

Kui valid lapsele kooli - Arvamus - Virumaa Teataja

2010-06-01T14:00:00.000+03:00

Elina Kononenko: Kui valid lapsele kooli - Arvamus - Virumaa Teataja

Teine Uma Pido - seekord Põlvas Indsikurmus

2010-05-31T00:49:00.002+03:00

Tänavune Uma Pido meeldis mulle rohkem kui esimene. Esiteks sellepärast, et enne pidu sai näha ka rongkäiku - see andis kogu üritusele palju juurde ja sellega anti võimalus osavõtjaid lähemalt näha ning ühtlasi teada saada, millised koorid osalesid - koore oli ikka uskumatult palju ja isegi väljastpoolt Eesti piire. Rongkäigu lõpuosa vedas aga üsna isevärki koor - tsiklikoor.
Esimest korda sattusin oma elu jooksul Põlva Intsikurmu laululavale ja see jättis väga hea mulje. Esiteks on see kuidagi palju kodusem ja kompaktsem erinevalt Võru Kubijast, teiseks asub see peaaegu et linna keskel, erinevalt taaskord Võru Kubijast, kuhu on kesklinnast umbes viis kilomeetrit. Kolmandaks oli tänavu ka laule kuulda - laulud olid eranditult võru keeles - see ongi Uma Pido mõte. Negatiivsem pool oli see, et kõik ei mahtunud istuma. Küll aga jätkus kohti presidendipaari jaoks, kes austasid üritust oma kohalolekuga. Peo juht Marje Metsur alustas peoga 2 minuti varem, arvates, et kõik on juba kohal, aga see osutus ennatlikuks sammuks, sest presidendimeeskond jõudis kohale kella pealt õigeks ajaks ja nii tuli Metsuril avasõnad uuesti ütelda. Peo lavastajaks oli muide kunagine Rakvere mees Raivo Trass.
Pean tunnistama, et varem ei pidanud ma Põlvat eriti miskiks linnaks, aga teist nädalavahetust järjest sain võimaluse Põlva peal jalutada ja pean kiitma, et väike Põlva on palju ilusam kui Võru. Järve äär on lausa maaliline, pargid korras ja lilli täis. Igasugu veesilmad on aga purskkaevudega atraktiivsemaks muudetud. Kui veel vaadata, kui palju poode on Põlvas, siis tuleb nentida, et tegu on igati arenenud linnaga.
Kõige paremad professionaalsed fotod selle ürituse kohta leiab Maalehest.

Uma Lehe aokirjanikud Ülle Harju ja Jan Rahman - viimane on ka mitme UP laulu autor.

Antsla vallavanem ja Võrumaa omavalitsuste liidu esimees Tiit Tõnts.

Rongkäik alustas.

Rongkäigu ninas kannab tuld haanjamiis Agu Hollo, tema taga riigikogu liige Kalvi Kõva, paremal Põlva maavanem Priit Sibul ja Võru maavanema kt Anti Allas.

ETVle annab intervjuud UP lavastaja Raivo Trass.

setod

Räpina kammerkoor

Osula segakoor

Võru Kreutzwaldi gümnaasiumi segakoor

Vahtsõliina kihlkund

Marsivad Tiit ja Vilve Niilo ehk Nopri kohupiimade autorid.

Põlvamaa meeskoor

Võru Kesklinna gümnaasiumi segakoor, nimetahvlit kannab Henn-Hillar Kalkun.

tsiklikoor

Solist Indrek Kalda

Kalkuna Mari

Rohelise Urvaste südikad naised Helina Kärgenberg ja Airi Hallik-Konnula

Trassist vasakul UP projektijuht Triinu Ojar Võru Instituudist.

Eurosaadik ja Võrumaa populaarpersoon nr 1 Ivari Padar ja Anti Allas.

Uue-Antsla liikluslinnak - uus tähtis turismiobjekt Võrumaal

2010-05-20T18:15:00.001+03:00

Eile käisin Võrumaal Urvaste vallas asuva liikluslinnaku avamisel. Linnak on ehitatud Uue-Antsla rahvamaja vahetus läheduses paiknevasse vanasse sigalasse - Võru poolt tulles jääb see vasakut kätt.
Liikluslinnakuhoone kõrvalväljak on ette valmistatud murutraktoriralliks. Linnakus sees aga on täiskasvanutele omad ja lastele omad autod. Esialgu puuduvad autodel veel pidurid.
Liikluslinnaku lõi Uhtjärve Ürgoru Nõiariigi peremees Aivo Värton koos oma perega. Nõiariigist jääb liikluslinnak vähem kui 3 km kaugusele, Urvaste valla teise olulise turismiatraktsioonini on linnakust umbes 7 km. Samasse tsooni jääb ka Tamme-Lauri tamm.
Linnaku avamisele oli kutsutud auväärne seltskond, kellest kõige tähtsam kindlasti siseminister Marko Pomerants. Üritust juhtis Urvaste oma mees Contra, kes otseloomulikult luges ka paar päevakajalist luuletust.
Täpsem info liikluslinnaku kohta asub siin: Liikluslinn
Tähele tasub panna, et peale kõige muu on liikluslinnakus olemas ka kohvik, kuhu tuuakse toit Nõiariigist. Nõiariik on vaieldamatult üks parimaid sööke pakkuv ettevõtte Võrumaal.

Urvaste kuulsaim isik poeet Contra koos vanema poja Herbertiga.

Vasakult: Lõuna politseiprefektuuri piirkondliku politseitöö talituse juht Tiit Allik, siseminister Marko Pomerants, Võru politseijaoskonna vanemkomissar Tauno Klaar ja Võru maavanema kt Anti Allas.

Alumisel fotol Pokumaa pomo Ena Drenkhan

Antsla vallavanem ja Võrumaa omavalitsuste liidu juht Tiit Tõnts kihutab tähtsat telefonikõnet pidama.

Vasakul liikluslinnaku linnapea Aivo Värton ja paremal ETV Lõuna-Eesti korrespondent Ragnar Kond.

Reporterid Inno ja Irja Tähismaa

Pomerants

Huvitav, kas miks jäid politseiametnikud just bensuka juurde juttu puhuma?

Rahvas siseneb diskoteeki, kus muusika eest vastutab Sky Plus.

Urvaste vallavanem Riho Roon teeb katset võidusõit võita.

Võru maavanema kt Anti Allas pojaga.

Ei lähe enam valima

2010-05-19T00:10:00.002+03:00

Kuna mõistlik on praegusel kellaajal juba magama minna, siis ma ei hakka praegu kirjutama, miks ma ilmselt järgmistel valimistel valijana ei osale. Jah, mul on kurb, et kahtedel viimastel valimistel olen oma hääle andnud Rohelistele või õieti on kurb, et see hääl läks aia taha ja minusugusel rohelise maailmavaatega inimesel pole jätkuvalt kedagi valida. Tänane Roheliste erakonnas toimunu paneb vaid ahhetama. Ja ka see, et Võru maavanemaks tahavad paar IRLi poliitikut erakonna teiste liikmete ja kogu Võrumaa juhtide vastuseisust hoolimata panna ühte negatiivse taustaga inimese, kes toimetab koos kriminaalidega. Kui ma sinna otsa loen siis veel George Orwelli "1984", tekib vaat et paaniline hirm ja tahaks kibekiirelt kolida Marsile. See, mis Eesti riigis toimub, ei ole ju tegelikult demokraatia, aga inimene peab asjas väga sees olema, et sellest aru saada.

Poliitikud ja erakonnad, kuritegelikud või veidi vähem kuritegelikud, võivad röövida meilt küll kõik, aga õnneks ei saa nad meilt võtta meie jumalikult valgeid öid!

"Punane elavhõbe" - peaaegu et mitte midagi ütlev film

2010-05-18T23:57:00.000+03:00

Käisin täna kinos vaatamas Andres Anvelti samanimelise raamatu põhjal valminud filmi "Punane elavhõbe" (rež Andres Puustusmaa) ja olen üsna emotsioonitu. Seda filmi niipea uuesti vaatama ei kipu ja kui see peaks lähiajal näiteks mõnelt telekanalilt tasuta koju kätte jooksma, siis ei suudaks ma koduse "mööbli" kõrvalt sellese filmi ilmselt isegi mitte süveneda, kuigi süvenemisoskust see ei vajagi.
Juhtunud on taaskord see, et raamat - ime, ime - oli palju parem kui film. Raamatus leidus nimelt päris palju ka põnevust, kuid filmis ma seda justkui kusagilt ei märganud.
Iseensest oli film justkui kokku pandud päris headest üksikelementidest - kiidan näiteks operaatoritööd -, kuid film tervikuna oli kuidagi täiesti ebaõnnestunud ja selles puudus sügavus. Mõtlema elu üle järele see film kõigist oma mõrvadest hoolimata ei pannud, pigem oligi ju rõhutud rohkem madalatele instinktidele.
Ebaproportsionaalselt palju aega oli filmis millegipärast kulutatud aega uurija Sandri naisele Tairale ja mind häiris tõsiselt, et filmis oli Tairast millegipärast venelane tehtud. Taira on ju täiesti eesti nimi, oleks siis võinud selle ju siis kasvõi Tanjaga asendada. Kas keegi suudaks üldse ette kujutada, et venelane suudaks oma lapsele panna niivõrd originaalset nime nagu Taira? Ja kuna Tairale anti nii palju ruumi, jäigi kogu elavhõbeda üle toimuv liiga ülevaatlikuks ja paljud niidid ei viinud kuhugi. Kuhu kadus näiteks koos elavhõbeda kohvriga Säm või miks pühendati filmi alguses nii palju aega kahele vanglast põgenenud venelasele, keda filmi teises pooles enam ei näidatud?
Veel häiris mind see, et kuigi juba filmi alguses rõhutati, et tegu on 1990ndate alguse Eestiga, vaadati sellele visuaalses osas läbi sõrmede. Näiteks selles stseenis, kus Taira istub lapsega täiesti moodsal mänguväljakul - seda enam, et stseen ise ei andnud filmile midagi juurde. Ka näitlejate riided oleksid võinud ajastutruumad olla.
Kõigest hoolimata olid paljud näitlejad saanud päris heade rollidega hakkama, näiteks Kristjan Sarv (fotol). Ka igasugused vene mehikesed suutsid huvitavaid karektereid kehastada kehastada.
Kahju küll, et päris heast raamatust - ilmselt taotluslikult filmilikult üles ehitatud teosest (romaaniks ma seda ei nimetaks) - tehti üks keskpärane ja emotsioonitu käkk. Üks minu lähedalseisev isik ütleks selle peale kohe, et järelikult oli Artur Talviku käsi jälle mängus, aga õnneks on Talvik ennast tema silmis juba rehabiliteerima hakanud - hoopis kellegi teine karvane käsi suutis hea materjali nihu keerata.

Hinne 3-

Viktoriin!

2010-05-05T10:25:00.000+03:00

Kes tuntud eesti luuletajatest on kirjutanud järgnevad read?

Aga sõnu
hüüdma peab nimepidi,
nii nagu hüütakse sõpru
nende toaakna all,
et nad teaksid tulla
ja tooksid endaga kaasa
oma maailma,
mida keegi enam ei saa
üheainsa sõnaga öelda
ega ühe nimega hüüda,
kuid mis ometi kõik
selles ainsas sõnas on koos.

Palun ärge guugeldage, vaid kui te ei tea, siis pigem pakkuge huupi.

Artikli "Ess-soo saagal lõppu ei paista" täisversioon

2010-04-28T14:06:00.000+02:00

Avaldan Ess-soo arutelu kohta kirjutatud artikli täisversiooni, ka Lõunalehe paberlehes oli see oluliselt kärbitud.
Lõunalehe veebikülje kaks esimest lõiku ja foto on näha siin.

Fotol: Loodusuurija Eerik Leibak ja seltsingu Roheline Urvaste juhtimisõiguslik liige Airi Hallik-Konnula

Ess-soo saagal lõppu ei paista

Elina Kononenko

Selle nädala teisipäeval kohtusid Uue-Antsla rahvamajas kõik, kes on Urvaste vallas asuvast Ess-soost üht- või teistpidi huvitatud. Kui põhiosapooled omavahel kokkuleppele ei jõua, jätkub Ess-soo ümber toimuv ilmselt veel aastaid ja sellest võidavad vaid advokaadibürood.

Ess-soos vähelagunenud turvast kaevandada sooviva OÜ Ketal Võru jaoks on protsess kestnud juba 10 aastat, vahepeal on isegi uus maapõueseadus vastu võetud. 2000. aasta sügisel esitas AS Kagu-Eesti Turvas Urvaste vallale taotluse turbatootmise taastamiseks endises Ess-soo maardlas.

Kagu-Eesti Turba heakskiidul sai 2002. aastal kaevandusloa taotlejaks samale postiaadressile registreeritud OÜ Ketal Võru ja see soovis tootmise taastamise asemel vanas maardlas luua kõrvale uus maardla. Selleks andis toonane Võrumaa keskkonnateenistus (nüüdne keskkonnaamet) samal aastal ka loa. Ketal võiks alustada kaevandamist pärast seda, kui maa-amet annab firmale maakasutusõiguse. Seni on maa-amet veel oma otsusega oodanud.

Seltsing Roheline Urvaste (RU) alustas tegutsemist Ess-soo säilimise nimel 2004. aastal, kui esmakordselt jõudis Urvaste valla aktiivsete kodanikeni kuuldus plaanist turbakaevandamist alustada. Kohtuskäimisega jõuti välja riigikohtuni. Riigikohus leidis, et nad on vaidlustamisega kaks aastat hiljaks jäänud.

Kaitseala loomine vajab lisaotsuseid

Peale selle tegid kolm aastat tagasi Urvaste valla 17 ettevõtjat ja kõik seitse ühiskondlikku organisatsiooni ühisettepaneku võtta Ess-soo kohaliku kaitse alla – see protsess on praegu ummikseisus, sest vallavolikogu on vahepeal teinud otsuseid, mis on kaitseala loomist pärssinud. Nimelt otsustas 2008. aastal vallavolikogu Ess-sood kohaliku kaitse alla mitte võtta, kuid Tartu haldus- ja ringkonnakohus andsid õiguse RU-le.

Volikogu kartis eelkõige nõudeid, mida Ketal võib vallale esitada, kuigi Aivar Pilve advokaadibüroo oli paar kuud varem oma juriidilises arvamuses öelnud, et Ketal ei saa valla vastu sisulist kahjunõuet esitada. Euroopa kohtu praktika on kinnitanud, et majanduslikud kaalutlused ei saa mitte ühelgi juhul kaaluda üles ökoloogilisi huvisid.

Lisaks arutletakse praegu, kas võtta kaitse alla Ess-soo koos Ketali plaanitava kaevandusalaga ehk variant A või ainult Ess-soo kõige väärtuslikum loodeosa ehk variant B.

Praeguseks on kõik dokumendid ettevalmistatud selleks, et vald saaks soo kaitse alla võtta juhul, kui käiku läheks variant A.

Seekordsel koosolekul Ketali juhid ja omanikud ei viibinud – avalikule vabas vormis arutelule oli ettevõtet saadetud esindama Tallinna vandeadvokaat Andres Vinkel.

Vinkel sõnas, et tema jaoks on see esimene kord, kui on võimalik Urvaste valla ja Ess-soo allesjäämise eest võitleva seltsingu Roheline Urvaste esindajatega kokku saada väljaspool kohtusaale.

RUd esindasid arutelul Airi Hallik-Konnula ja Helina Kärgenberg, peale nende oli saalis veel mitmeid teisigi RU liikmeid. Valla poolt olid kohale tulnud vallavanem Riho Roon ja vallavolikogu esimees Aivo Värton. Keskkonnaamet oli enda esindajana kohale saatnud Põlva-Võru-Valga regiooni maavarade spetsialisti Aulis Saarnitsa. Maa-ameti nimel võttis sõna kinnisvara korraldamise osakonna juhataja kt Merje Krinal.

Üle-euroopaliselt väärtuslik siirdesoo

Aruteluringis viibis ka loodusekspert Eerik Leibak, kes on oma ekspertiisidega kindlaks teinud, et Ess-soo siirdesoos leidub palju kaitsmisväärset, kuna kogu regioonis teisi seesuguseid sookomplekse pole ja Euroopas on need üldse haruldane nähtus.

„Ess-soo siirdesoo omab ilmselgelt üle-eestilist ja üle-euroopalist väärtust,“ sõnas Leibak. „See siirdesoo on Natura varinimestikus ja sellest väärtusest ollakse Brüsselis teadlikud.“

Aulis Saarnits keskkonnaametist tunnistas, et 2002. aastal kaevandamisluba andes ei teadnud keskkonnateenistus, et tegu on niivõrd väärtusliku alaga. Toona oli soo riigi poolt märgitud tarbeturbavarude hulka.

Leibakut hämmastab, et Ess-soo siirdesoo on endise turbamaardla kõrval säilinud. Olemata ise veespetsialist, arvab ta, et tegu saab olla ainult veelahkmealaga. Küll aga ei usu Leibak, et kui kaitseala loomisel läheks käiku variant B ja Ketal Võru alustaks kõrval kaevandamist, siis kaitsealune siirdesoo säiliks.

Advokaat soovitab raha liikuma panna

Ketal Võru esindaja Andres Vinkel soovitas vallal soojalt kaaluda, kas vald vajab pigem looduskaitseala või tootmisettevõtet.

„Ma ei välista seda, et turbatootmine on võib-olla vallale õnnistus, millest ausat raha teenida,“ lausus Vinkel. „Marjakorjamisest soos ei laeku maksudeks kindlasti sentigi. Selleks, et elada, tuleb midagi müüa ja kõigepealt seda toota. Kui raha sisse ei tule, siis ei ole ka elu. Kui raha ei liigu, valda sisse ei tule, siis võib-olla tõesti tuleb marju korjata, et ellu jääda.“

Airi Hallik-Konnula lisas omalt poolt, et on turbatootmisest saadavaid ressursimakse uurinud ning juhul, kui ettevõte saaks turvast täies mahus toota, tooks see vallale aastas ressursimaksu maksimaalselt 330 000 krooni. Kui aga tootmismaht on näiteks selline nagu Rõuge vallas Põdrasuus, siis saaks vald aastas 66 000 krooni. Kuna OÜ Ketal Võru maksab avalike andmete põhjal töötajatele miinimumpalka, ei tooks see valda ka arvestavat tulumaksu. (2008. aasta töötajate keskmine palk oli 720 krooni kuus - lisatud hiljem)

Ka Eerik Leibak ei taha nõustuda, et elu aluseks on raha.

„Inimliigi olemasolu jooksul on raha olnud ainult tühise aja käibel,“ sõnas Leibak. „Turvas taastub vaid tohutute rahakuludega. Üldiselt kasvab turvas seal, kus ise tahab, ja kasvab üks millimeeter aastas.“

Urvastelasi häirib eriti see, et Ketal Võru tahab kasutusele võtta heas konditsioonis siirdesoo, mitte aga endist turbamaardlat. Nüüdseks on endise maardla vastu hakanud huvi tundma AS Tootsi Turvas, mis soovib kaevandada sealt 10 kuni 15 aasta jooksul kahemeetrise turbakihi ja seejärel roheluse taastada. Praegu on vana maardla vaid tühi elutu väli ja koos ülejäänud 10 000 hektari mahajäetud turbaaladega Eestis eraldab see aastas 1,1 miljonit tonni kasvuhoonegaasi süsinikdioksiidi.

Ketal rõhub õigustatud ootusele

Teisipäevasel arutelul võttis sõna ka Eesti maavarade ühingu esindaja Mihkel Kukk, kes leidis, et Ess-sood tuleb vaadata kui tüüpolukorda, kus iga mees metsast tuleb ja ütleb, et ta tahab kusagil midagi kaevandada, ning riik kiidab selle heaks.

„Minu meelest ei peaks see nii käima, et suvaline ettevõtja tuleb ja suhtleb juristi vahendusel,“ ütles Kukk. „Meil tuleks alustada Ess-soo protsessiga otsast peale.“

Ka Helina Kärgenberg on arvamusel, et kindlasti ei saa asi lõppeda sellega, et kaheksa aastat tagasi keskkonnateenistuse tehtud otsus on igavesti lõplik ja sellega tulebki leppida. Vallavolikogu esimees usub, et teisipäeval toimunud arutelule järgneb kindlasti veel üks.

Ketali esindaja Vinkel sõnas, et Ketali jaoks ei ole turba kaevandamine elu ja surma küsimus, kuid neil on selleks õigustatud ootus.

Siirdesoo on soo keskmine järk, üleminek madalsoost kõrgsooks ehk rabaks. Taimed on seal osaliselt põhjavee-, osaliselt sademeveetoitelised. Taimeliike on vähe, peamiseks tunnustaimeks on jõhvikas.

40 päeva koduigatsust Brabandis

2010-04-14T23:34:00.000+02:00

Tõnu Õnnepalu "Flandria päevik"

Ilmselt on enamik usinaid kirjandushuvilisi "Flandria päeviku" juba ammu läbi lugenud, sest raamat nägi ilmavalgust juba 2007. aastal - seega, nii kui valmis sai (kirjutatud on 2007. aasta sügisel), kohe ka trükki läks. Ma usun, et aastal 2010 seda raamatut esimest korda kätte võtta pole hilja. Vähemalt mina ei häbene seda. Pealegi hakkasin ma Õnnepalu vastu huvi tundma alles pärast "Paradiisi" läbi lugemist ja see on teatavasti viimane tema seniilmunud teostest.

Raamatu pealkiri ütleb väga üheselt, millega on tegu - tegu on tõepoolest päevikuga, mille Õnnepalu pani kirja 2007. aasta sügisel septembris ja oktoobris 40 päeva Brüsseli lähedal Vollezeles Villa Helleboschi kirjanike residentsis viibides. Villa asub ühes eramaju paksult täis ehitatud magalakülas. Tegu pole siiski pelgalt magamisrajooniga, ka põllumajandusega, näiteks maisi- ja suhkrupeedikasvatusega tegeletakse seal piisavalt palju. Küla asub ajaloolises Brabandis - see on paiganimi, mida olen kuulnud, kuid mille asukoha oleksin ma oma seniste teadmiste põhjal pakkunud pigem kusagile Saksamaa kanti.

Kui nõukaajal ja vahetult pärast selle lõppu oleks eesti kirjanikud ilmselt ummisjalu seda tüüpi kirjanikevilladesse jooksnud, peaasi, et välismaale pääseks, ükskõik kuhu, siis tänapäeval on sellistesse kohtadesse kirjanikke juba raske meelitada. Õnnepalu siiski püsib oma aja seal ära, aga temaga samal ajal villas peatuvad Rootsis elav kurdi rahvusest Firat ja Lõuna-Aafrika kirjanik Daniel seal nii kaua viibida ei suuda - maal on nende jaoks lihtsalt igav ja paistab, et kohta, kus rahulikult kirjutada saaks, nad tegelikult ei vajagi.
Nüüd olen mõistnud, et oma kinnisvarasse selliste loomemajade loomine on väga egoistlik ettevõtmine. On ju tore, kui kuulsad kirjanikud tulevad sulle koju, aga tegelikult ei pruugi see loojatele endale nii väga meeldidagi, kuigi kohale sõidavad nad muidugi vabatahtlikult. Olen ka ise mõelnud, et hakkan kunagi pakkuma loomeinimestele võimalust meie kaunis maakohas asuvas palkmajas võimalust tulla kunsti tegema, kuid nüüd näen, et ega nad ei pruugigi nii väga tahta kuskile maale tulla, olgugi, et tegu on rahuliku ja looduskauni paigaga. Arvata võib, et need loojad, kes sellistest vaiksetest väherahvastatud kohtadest lugu peavad, on sellised enda jaoks jõudnud ka oma kodumaal soetada, nii nagu Õnnepalugi.

Õnnepalu peab talle kinni makstud 40 päeva kirjanikevillas vastu ja tegeleb ontlikult kirjutamisega - valmib koguni 339leheküljeline raamat, kuhu on kirja pandud kõik see, mis parasjagu pähe tuleb. Hommikut alustab tavaliselt udu, härmatise või mõne muu ilmastikunähtuse kirjeldamisega (ausalt öeldes oli see minu jaoks ses raamatus kõige igavam), seejärel loetleb üles linnud, keda ja kus ta päeva jooksul näinud on. (Siinkohal tunnistan, et peamised Brabandi linnud käblik ja punarind on mulle tundmatud.) Edasi jõuab ta mõne ühiskondliku teemani, avaldades oma mõtteid kõikvõimalikke nähtuste üle. Päris paljude tema seisukohtadega olen nõus, kuid mõni arutlus läheb minu meelest küll keskealistele meestele omaseks moraliseerimiseks ja isegi virisemiseks.
Veel võime lehekülgede kaupa lugeda näiteks sellest, mis saade parajasti televiisorist tuli, millest see rääkis ja mida Õnnepalu selle kohta arvab, või siis teada saada, mida Õnnepalu loetud raamatus kirjutati. Muide, raamatu algusosas tunnustab Õnnepalu jaapani kirjanikke Kawabatat ja Murakamit - nende tüüpidega pole mina veel üldse tutvust teha jõudnud, kavatsen ühe neist lähiajal ette võtta.

Palju leidub raamatu ka elufilosoofiat, mis mulle väga korda läheb, sest minu aju on ka pidevalt seesuguste mõtetega hõivatud. Näiteks:
"Kõik need esimesed asjad on need, mis inimestel läbi aegade on aidanud edasi elada. Sest nad pole mitte esimesed, vaid kümne ja saja tuhande esimesed. Nad kinnitavad, et kõik kordub, et pole vaja muretseda, kõik pöördub alati tagasi. Kuumus lõpeb ja külm lõpeb, udu hajub ja põua järel tuleb vihm. Elu järel elu. Igal pool on kliima talumatu, aga igal pool on olemas need hetked, kui sa tunned, et elad, ja mitte esimest ega viimast korda. Ja kuskil sa ei taju neid teravamalt ega tunne paremini ette kui kodus, seal, kus sa oled harjunud." (4. okt, lk 128)
Või: "Või kes teab, mis maania see on kõike kogeda. See on vist lapsest peale nii olnud, ilmaski pole mind huvitanud mitte niivõrd asjad ise kuivõrd nende kogemine, neist teada saamine. On kogetud, on teada saadud, ei huvita enam, läheb meelest. Aga ma olen ka kogenud ja teada saanud, et on asju, mille kogemine ja millest teada saamine võtab aastaid, aastakümneid, pool elu." (23. okt, lk 312)

Eks sellist laadi heietusi ole palju kirja pandud, kuid erinevalt nii mõnestki teisest ei olnud Õnnepalu seekordne üllitis minu jaoks sugugi igav. Kuigi ma pole erakutüüp, oman siiski Õnnepaluga teatud mõttes sarnasusi, näiteks hakkavad minugi peas mingeid loodusnähtusi vms nähes keerlema teiste kirjanike või enda luuletused. Näiteks kevadtalviseid pajusid nähes lööb mul alati pähe üks Viivi Luige luuletus.
Mulle meeldis koos Õnnepaluga seal Flandrias käia ja lihtsalt meeleoluga kaasa minna. Väga hästi suutis ta luua silme ette pildi sellest, mis seal kõik on.

Raamatusse päevikutekstide vahele on põimitud ka üks ilukirjanduslik tekst - lugu mungast, kes sajandeid tagasi sattus Õnnepalu kombel Eestist Brabanti. Alguses mõtlesin küll, et mis jama nüüd siia on topitud, aga tegelikult oli see munga tekst huvitav.
Olgugi, et Õnnepalu pidas 40 päeva igavas kirjanikemajas vastu, ihkas ta siiski algusest peale koju tagasi. Ta võttis ta seda aega enda jaoks kui kohustuslikku ülesannet:
"Keegi saeb udus, kettsae hääl. Parem oleks ise saagida kui seda häält kuulata. Olen mõelnud Alexandralt küsida, ega tal puid lõhkuda pole. Aga ma ei hakka. See oleks allaandmine. Siinne harjutus seisneb just selles, et pole midagi teha. Tegevus on alati hea väljapääs." (4. okt, lk 125)
Paistab, et asi tasus ära, sest Õnnepalule omistati selle raamatu eest 2008. aastal koguni Eesti Kultuurkapitali aastapreemia esseistika kategoorias.

Eksemplari, mida mina lugesin, laenasin ma raamatukogust. Raamatus oli hulga teksti hariliku pliiatsiga alla joonitud ja see häiris mind väga, sest jäin tihti lugedes toppama, kuna aju hakkas pidevalt mõtlema, miks küll see minu jaoks tundmatu isik just selle koha alla joonis. Olen ka ise kooliajal raamatutes tähtsamaid kohti alla jooninud ja jooned kustutamata jätnud, arvasin toona, et teen sellega heateo neile, kes ise raamatut läbi lugeda ei viitsi. Tegelikult aga palun ma inimestelt, et ärge kunagi raamatukogu raamatutesse jooni tõmmake, märkmeid tehke või veel vähem midagi maha tõmmake. Andke võimalus igal ühel ise otsustada, mis on tema jaoks oluline. Ausalt öeldes jääb mul mulje, et inimene, kes minu eksemplari "joonestas", oli küll üsna rumal inimene, sest ta oli näiteks alla tõmmanud, et mesilastele mõjuvad kahjulikult mürgid ja sellisele trafaretsele seisukohale, et "rahvademokraatia järgmine faas on alati türannia" oli koguni mitmekordne rasvane ring ümber tõmmatud. Just seetõttu ei hakanudki ma ise sealt raamatust eriti mingeid kohti märgistama, eks neid oleks ka üsna palju olnud, kuid teisalt mingeid erilisi mõtteid nii väga polnudki.
Kuna on näha, et Õnnepalu fännkond muudkui kasvab ja kasvab, siis võib arvata, et peagi liigub ohtralt ringi tsitaate, mis kõik on sellest raamatust välja nopitud. Targutavaid mõttearendusi leiab siit küll ja küll.

Lõpetuseks üks lühike väljavõte, mis mulle korda läks:
"Täna hommikul ärgates valdas mingi imelik elevus, justkui ootaks elus midagi ees. Midagi enneolematut. Aeg-ajalt tabavad sellised hood, alati nähtava põhjuseta." (10. okt, lk 195)

Kes raatsiks ütelda lapsele tere?

2010-04-05T23:35:00.000+02:00

Lugesin täna ajakirjast Anne ja Stiil (tuli mingi tellimusega kolmeks kuuks tasuta kaasa) Justin Petrone kolumnist tähelepanekut, et eesti isad ja tütred ei kallista üksteist mitte kunagi. Eks selle tava mitte kallistada saab üleüldiselt eestlastele üle kanda. Kuid mis siin kallistamisest rääkida! Üha rohkem kogen, et isegi tere on väga-väga vaevaline eestlase suust tulema.
Mu äsja kaheseks saanud poeg ja neljane tütar on väga usinad teretajad (loodan, et see hea komme suuremaks kasvades ei kao). Nüüd oleme ilusate ilmadega palju ringi jalutanud, täna näiteks rahvarohkel Tamula rannapromenaadil. Poeg ütles seal väga paljudele inimestele, nii eestlastele kui ka venelastele, tere ja peab kurvastusega nentima, et absoluutselt mitte ükski inimene ei öelnud talle tere vastu! Ka mitte siis, kui ta oma teret mitu korda kordas. Lausa kurb kohe, et inimesed on nii mühkamid. Kas tõesti on see tere siis nii raske huulilt tulema? Kas tõesti on üks lühike neljatäheline sõna liiga palju palutud?
Aga küsimus ei olegi ilmselt selles, et ei raatsita tere öelda või et oldaks väikelapse peale vihased. Eestlased ja siinse kultuuriga kohanenud venelased (eriti just Võru venelased) on lihtsalt niivõrd kinnised inimesed, et tundmatule inimesele tere ütlemine on liigne familiaarsus, midagi sellist, mis nõuab liigset eneseületamist.
Et tõde tunnistada, leidub aeg-ajalt siiski ka inimesi, kes ütlevad lastele tere. Aga olen tähele pannud, et päris paljud inimesed ei vaevu tähelegi panema, mida laps ütleb. Osadel inimestel justkui puuduvad lapse nägemiseks-kuulmiseks silmad-kõrvad.

Lõpetuseks tuletan meelde vana tõsiasja: tere ei maksa midagi. Seega võib seda ütelda ka täiesti võõrale inimesele.

Hannes Kuusmaa oli ka minu esimene peatoimetaja

2010-03-30T00:12:00.000+02:00

Lugesin täna õhtul üllatusega, et praegune Postimehe peatoimetaja, endine Virumaa Teataja peatoimetaja Hannes Kuusmaa on oma 41. eluaastal on surnud. Kui Kuusmaa nime pealkirjas nägin, oleksin küll võinud kahtlustada teda tegemas mida iganes, küll aga mitte suremas.
Lugesin ka Virumaa Teataja veebist selle lehe praeguse peatoimetaja Aarne Mäe hüvastijätukirja ning seoses sellega meenus, et Hannes oli ju ka minu esimene peatoimetaja.
See oli suvi 2001. Mõni aeg varem olin ma äkitselt avastanud, et tahan siiski ajakirjanduses tegutseda, kuigi senised ettepanekud olin tagasi lükanud ja astunud hoopis teist eriala õppima. Õnneks oli aga mul lausa kohustus võtta peaaine kõrvale kõrvalaine ning nii ma ajakirjanduse radadele saingi suunduda, ilma et oleks pidanud sellesse kateedrisse sisseastumiskatseid tegema.
Niisiis tekkis mul pärast ülikooli teist kursust kindel tahtmine minna Virumaa Teatajasse praktikale ja minu üllatuseks võttis Hannes Kuusmaa mind kahel käel vastu. Ma tõesti olin üllatunud, et ta oli nii heatahtlik ja lausa ootas noori kirjutama. Enne mitteametlikule praktikale minekut soovitas ta mul veel Pulleritsu õpiku läbi lugeda. Ega ma Kuusmaast palju muud mäletagi, kui et ta oli rahuliku, vaat et flegmaatilise olemisega, aga samas hoidis kontrolli ikkagi enda käes. Igasugu nõuandeid, näiteks kellelt kommentaare võtta, jagas ta mulle kui algajale tublisti.
Järgmisel suvel, kui läksin samasse lehte juba ametlikule praktikale, istus peatoimetaja kohal uus inimene - Andres Porila. Paljud ilmselt Porilat ei mäletagi, sest mees pidas vist vaid aastakese sel toolil vastu.
Virumaa Teatajast on mul siiani väga head mälestused ja muidugi jätkub ka suhtlus sealsete ajakirjanikega. Tegelikult kirjutan sinna ju üht-teist praegugi, sel kuulgi on kaks lookest ilmunud. Loodan, et toimetuse õhkkond on seal jätkuvalt sama soe, kui oli toona. Igal juhul oli Võrumaa Teatajasse tulek minu jaoks täielik kultuurišokk, sest võrreldes Virumaa Teatajaga oli see nagu öö ja päev. Nüüd on ka Võrumaa Teataja minevik, paraku üsna õudne minevik - kala mädaneb peast. Aga ka Võrumaa Teataja aastaid ma ei kahetse, sest need inimesed, kellest olen kirjutanud, ja need, kellele olen kirjutanud, on andnud kõik positiivsed emotsioonid kuhjaga tagasi.
Jutt läks nüüd Hannes Kuusmaast küll pisut kõrvale. Lõpetuseks avaldan Hannesele teispoolsusse tänu Virumaa ajakirjandusmaastikule olulise panuse andmise eest. Ja kui inimene noorelt sureb, siis on ikkagi parem, kui see juhtub ootamatult, mitte aga kannatades ja oma surma oodates.

Valusmagusat armastust kevadesse

2010-03-29T15:11:00.000+02:00

Viimati raamatukogu väisates ja riiulitelt üht raamatut otsides vaatas mulle kutsuva ilmega vastu Sigrid Undseti armastusromaan "Kevad"(orig 1914, ek Elvi Lumeti tõlkes 2000). Loomulikult võtsin ma selle kohe, sest Undset on mulle alati meeldinud, kuigi ma pole kindlasti isegi mitte pooli tema eesti keelde tõlgitud teoseid lugenud. Küll aga olen läbi lugenud tema elulooraamatu, mis oli samuti huvitav. Ka kevad on minu jaoks niivõrd oluline ja hunnitu sümbol, et kõik, mis selle sõnaga on märgistatud, mõjub ahvatlevalt.
"Kevad" on täpselt selline raamat, millesuguseid aeg-ajalt on tung hädasti lugeda. Raamat on väga huvitav, ei lase end üldse käest panan. Kõik, mis selles raamatus sünnib, pole kaugeltki mitte meeldiv, kuid lõpp on õnnelik. Kurbust ja pettumusi leidub ses loos palju, kusagil raamatu keskpaigas on isegi üks iseäranis valus koht, mida Undset nii põhjalikult kirjeldab, kuid ma ei hakka seda kohta ette rääkima.
Et mitte põnevust rikkuda, siis ütlen vaid lühidalt, et lugu on esitatud raskest lapsepõlvest ja lõhkisest perest pärit noormees Torkildi vaatepunktist. Nii Torkild kui ka tema vend Aksel, kellega nad vanemate lahkumineku tõttu eraldi kasvasid, on armunud samasse naisesse - Rosesse. Igasugu värvikaid ja kummaliste saatustega inimesi leidub siin raamatus palju, lisaks on ka palju psühholoogiat. Huvitavad on ka tolleaegse, peaaegu et sajanditaguse Norra elu-olu kirjeldused. Uskumatult hästi elati Norras juba toona.
Soovitan soojalt seda raamatut lugeda, eriti muidugi naisterahvastel. Ja kellele meeldib armastusest lugeda, siis peaks selle raamatu ka sel kevadel või miks mitte suvel-sügisel kätte võtma.

Hea, kuid mitte vaimustav

2010-03-29T14:43:00.001+02:00

Tõnu Õnnepalu "kevad ja suvi ja", Varrak 2009

Nädalapäevad tagasi otsustasin omale viimaks ära osta Õnnepalu viimase n-n luulekogu. Viimaseks piisaks otsustuskarikasse sai kulka aastapreemia võit. Olin seda raamatut poes ka varem sirvinud, kuid ostma end see ei ahvatlenud.
Pean nentima, et "Paradiis" oma sügavusega meeldis mulle märksa enam kui "kevad ja...". "Paradiisist" õhkus ka oluliselt rohkem siirust - võib-olla sellepärast, et inimesed, kellest Õ seal jutustas, on juba surnud, polnud vaja karta, mida nad sellest arvavad. "Kevad ja" raamatust aga ma seesugust avalust ei leidnud. Tegu on ju päevikuga ja seetõttu ehk läkski siirus nihkesse - nii paljudes kohtades oli tunda, kuidas autor on nii mõnegi asja ütlemata jätnud või asendanud info millegi ümmarguse ja filosoofilisega. On tunda, et Õ ei taha avada grammikesevõrdki oma tegelikku eraelu, päevik on aga selline žanr, mis seda tegelikult nõuab. Teisalt võiks muidugi öelda, et heas raamatus ei peagi olema kõik otse ära öeldud, vaid ka ridade vahelt peab saama lugeda.
Mida lõpu- ehk sügisepoole raamat jõudis, seda enam tuli sisse surma teemat ja see pani mind imestama, justkui oleks Õ saanud mingi ränga diagnoosi. 26. august:
Euroopa ja mina. Mul pole
midagi öelda. Olen juba
tegelikult surnud. Tunnen enda juures
lagunemise lehka. Kuhugi pole
enam minna. Ma olen kõik need kohad
läbi käinud. Ja see pole aidanud.

Palun andeks kõikide "kevad ja suvi ja" vaimustunute käest - mina sellest paraku eriliselt vaimustuda ei suutnud. Tegu on hea raamatuga, mida rohkem loed, seda rohkem sealt avastad - nii nagu luulekogudega enamasti ongi. Kuid luulekski on mul seda oma piiratuses raske nimetada, kuigi poeesiat leidub küllaga.

Märkisin raamatust ära ka mõned katked, mis mulle midagi olulist ütlesid või millega end samastada sain:

Ja miks ma kõike seda meenutan, kui see on valus?
Sest see valu on magus ja see koorem on kerge.
(8. mai)

Kurbus on nagu katlakivi,
mis ajapikku hinge sadeneb,
ühel päeval on see korp nii paks,
et vaatad: sellest enam lahti ei saa.
Parem see nõu minema visata.

Vihmane ja hall pühapäev. Hea
vaheaeg kohustuses olla õnnelik,
kasvõi natukenegi. Täna ei pidanud.
(18. mai)

Ei tea enam, kuhu enda eest joosta,
igalt poolt saan kohe kätte. /.../
Sest pole midagi tüütumat
kui see endaga kohtumine:
kohtumine millegi väga kulunuga.
(19. mai)

Kui ma ainult teaksin, kuidas
sellest kõigest, mis ma olen,
pääseda.
(9. aug)

Elu peidab ennast ka mõnikord ära
terveks päevaks, teinekord terveks aastaks.
Aga siis tuleb sügis ja elu tuleb jälle välja
ja esitab kavala näoga
selle mõistatuse:
mõista, mõista, kes sa oled?
Aga vastus on jälle meelest läinud.
Aga elul aega on, eriti sügisel.
Ta ootab päris kannatlikult.
(9. sept)

Ega ju polegi midagi vaja.
See, mis raskeks teeb, ongi liigne,
aga raske on tast lahti saada.
(29. okt)

Mõelda ühele. Mõelda ühele. Temale.
Olen vaene. Vaesemast vaene
olen olnud, kuigi mul on olnud raha.
Raha ei tähenda midagi. Ühte
pole olnud. Teda pole olnud. Mõelda,
mulle jäi ja on jäänud ja jääb
mõelda
Temale.
(27. nov)

Osalesin loova kirjutamise õpitoas

2010-03-28T23:58:00.000+02:00

Käisin täna st 28. märtsil Sänna kultuurimõisas loova kirjutamise õpitoas. Mõtlesin sellest küll kirjutada oma kinnises blogis, aga kuna midagi varjamisväärset ei leidu, siis miks mitte siin sellest väike ülevaade teha.
Õpituba juhendas soomlane Dharmachari Viddasu. Arvasin eelnevalt, et see on mõni Soome emigreerunud hindu, aga selgus, et tegu on väliste tunnuste järgi kõige tavalisema soomlasega (internetis tuhlates ilmnes, et tema õige nimi on Ari Laaksonen), kes kõneles nii eesti kui ka inglise keelt puhtsoomepärase aktsendiga. Oma mõtteid avaldas mees inglise keeles, kuid kõik eestlased rääkisid eesti keelt ja sellest sai ta kenasti aru. Ta on abielus eestlannaga ja nad elavad Hispaanias.

Kes läks õpituppa erilisi imeoskusi otsima, mis aitaksid tal algust teha romaaniga, mis seni kuidagi õnnestunud pole, siis see pidi ilmselt pettuma. Mina läksin ja vaatasin, mis saab. Peale minu, Ari ja tema naise osales veel seitse inimest ehk kokku 10.
Päeva jooksul tegime kaheksa kirjutamisharjutust, mille põhireegliks oli, et kirjutad 10 minuti jooksul, mis pähe tuleb, ja kirjutama peab kogu aeg ilma pausideta, kätt paberilt tõstmata. Sänna kultuurimõisa perenaine Kadi Noor tõstatas küsimuse, kas tegelikult ongi tegu üldse loova kirjutamise õpitoaga, äkki näiteks hoopis vabastava kirjutamise õpitoaga, sest on ju see oma mõtete üleskirjutamine enese vabastamine mõtetest - kirjutamisteraapia. Jah, võib-olla olekski tulnud õpitoa nimeks panna metsiku kirjutamise õpituba, seda enam, et Ari jagas mõningaid nõuandeid Natalie Goldbergi raamatust "Wild Mind".

Nõuanded ehk reeglid kirjutamiseks olid näiteks sellised: ära suru maha metsikut mõtlemist, mis võib olla ebakohane; kaota kontroll enda üle, ära muretse tulemuse pärast; kuigi kirjutad vabalt, püsi teemas; kirjuta tekst välja pigem oma kehast kui peast; ära muretse grammatika pärast; oled vaba kirjutama maailma suurimat rämpsu jne.
Harjutused ei olnud lihtsalt niisama kirjutamised, need algasid kindlast teemast. Kahe harjutuse puhul pidi kirjutama ette antud postkaardist, neist ühe puhul pidi kujutlema end kaardil olevaks inimeseks. Minule loosiga tulnud kaardil oli näiteks püha Franciscus ja suutsin täitsa hästi temasse sisse elada. Siis tuli veel alustada teksti pärast ühe jõhvikas suhkrus maitsmist, pidada endaga küsimuste-vastuste stiilis kahekõne jms. Kõige viimast harjutust aga soovitaksin viie minuti jooksul kõigil proovida - kirjutada enda kohta väga kiitev jutt, ülistuslaul. Ja uskuge mind, see osutub kõige suuremaks loominguks, sest ilmselt on meist paljud kirjutanud üles pähetulevaid mõtteid ja metsiku kirjutamise käigus tulevadki tihti pähe mõtted, mida ise või teised on varem paberile tähendanud, kuid kiidulaulu enda kohta on meist kirjutanud ilmselt vähesed. Teadaolevalt vähemalt üks sloveeni luuletaja siiski on, nime enam ei mäleta, tema luuletused on ülistuslaulud temale endale. Enese kohta ülima kiidulaulu kirjutamine osutus väga huvitavaks, vabastavaks, poeetiliseks ja teraapiliseks. Oleks justkui loonud ülemlaulu iseendale.

Tegelikult ongi loov kirjutamine ajurünnak - kui palju mõtteid üles kirjutad ja enda seest tulevaid hääli kuulad, siis hakkab ühel hetkel sadama väga häid mõtteid. Teraapia on see kindlasti ka. Mina kirjutasin kaheksa harjutuse ehk 80 minuti jooksul täis kümme A5 formaadis lehekülge. Anti ka võimalus oma tekst ette lugeda, kuid vaid paar korda juleti seda teha. Mina enda omi ei tahtnud ette kanda, sest kirjutasin sinna ka häbiväärsusi. Ari luges ise ühe oma teksti ette - ta nimelt kirjutas ise kogu aeg soome keeles kaasa -, see sai alguse tänase ilma teemast - ausalt öeldes jäi suu lahti nii sügavat ja filosoofilist juttu kuuldes. 10 minuti jooksul tegi ta Õnnepalu. Tundub nii, et tegelikult lähtubki Õnnepalu kas teadlikult või alateadlikult just loova kirjutamise soovitustest - kuskilt otsast alustab ja muudkui kirjutab, mis parajasti meenub, mõni nimetab seda heietamiseks.

Suvel tuleb Sännas ilmselt uus loova kirjutamise kursus. Võimaluse korral tahaksin kindlasti osaleda, sest tänane päev mõjus väga lõõgastavalt. Ja siis tuleb veel võib-olla loova rääkimise õpituba - päris huvitav oleks kuulata, kui inimene räägib 10 minuti jooksul vahetpidamata kõike, mis pähe tuleb. :-D

Õnnepalu fännid, mida sellest arvate?

2010-03-19T14:14:00.000+02:00

Eilses Eesti Ekspressis ilmus Toomas Vindi arvamus Tõnu Õnnepalu "Paradiisi" ja laiemalt tema loomingu ning stiili kohta. (Kopin selle siia alla ka.)
Tuleb nentida, et eelkõige kunstnikuna tuntud, aga ka mitmeid kirjandusteoseid loonud Toomas Vindi arvamus on intrigeeriv ja senisest erinev. Mind kannustab see suisa huvi tundma, mida Vint ise kirjutanud on ja kuivõrd erinevad tema teosed Õnnepalu omadest.
Mina ei heida Õnnepalule ette, et ta kirjutab vabalt endast kõik välja, mis mõttesse tuleb, ja mida Vint nimetab heietuseks. Vastupidi: vahete-vahel on igasuguste väljamõeldud superfaabulate kõrval mõnus lugeda ka midagi totaalselt siirast ja kõrvutada neid mõtteid enda omadega, ühtlasi leida raamatust mõtteid, mida oled sisemiselt tundnud, aga mida pole veel enda jaoks ära sõnastanud.
Aga igal juhul on väga tervitatav, et keegi julgeb avaldada arvamust, mis ei lähe üldsuse arvamusega kokku. See on igati teretulnud just sellepärast, et minu meelest minnakse Eestis (ja ilmselt ka mujal) liiga palju kaasa üldise arvamusega. Kui keegi juba midagi ees ära ütleb, siis kordavad seda kõik järele, sest vastuvaidlemist ju ei sallita.
Vähesed julgevad näiteks avalikult tunnistada, et neile Tammsaare "Tõe ja õiguse" sari ei meeldi, kuigi eravestluses kinnitavad seda paljud. Mulle ka ei meeldi, julgen tunnistada (kuigi mitte igal pool) ja samal ajal ei saa hukka mõista ka neid, kellele see asi meeldib.

Kirjanik loeb: Tõnu Õnnepalu “Paradiis” (2009)

Autor: Toomas Vint (19.03.2010)

heietus

Kui ma Eesti Kirjanduse Seltsile proosaülevaadet tehes pikemalt peatusin blogitekstidest välja kasvanud raamatutel, siis hakkasin aru saama, et ka “Paradiis” kuulub samasse kirjanduslikku seltskonda, ja et tänaseks järjest tüütumaks muutuva päevikukirjanduse tegelikuks avalöögiks oli paar aastat tagasi pärjatud “Flandria päevik”. Mind hakkas painama mõte, et ehk just toonase päeviku edu innustas teisigi blogijaid oma sündmustevaest elu raamatukaantega õilistama.
Tõnu Õnnepalu on meister, kes oskab suurepäraseid lauseid vormida ja pealtnäha mitte millestki neid esile kutsuda. Samal ajal on ta kui tunnustatud käsitööline, kellelt võib julgelt tellida toodet, mis kindla peale sobib paljudele. Toodet, mis ei ärrita ega eruta, mida on mugav tarbida, ning just seetõttu ei olda selle kiitmisega kitsid.
Õnnepalu virtuoosne ja kergesti loetav tekst on nagu pikaks venitatud veste või vanainimeselik heietus, kus pole loomingulist põlemist ega kirge, kus ei intrigeerita ega leiutata mitte midagi. Isegi siis, kui heietus juhib viimaks lugeja mõne lõppmõtte või tõdemuseni, on seegi maestrol oskuslikult sepitsetud küll stereotüüpseks, aga õigeks mõlgutuseks ning seda seedides valdab lugejat arusaamatu rõõmutunne.
Kui sulen raamatu, siis käib mul peast läbi äratundmine, et olen samasugust teksti juba varem lugenud (“Hind”?), aga seejärel hämmastab, et seda heietust on hakatud romaaniks nimetama (kusjuures palju enam romaani matkiv “Flandria päevik” seda toona ei olnud!). Ent mis seal imestada, küllap tänapäeval teisenevad žanripiirid igal uuel aastal, ja eesti kirjanduse fenomen – (novellisuutmatu) Õnnepalu on kord romaanikatkendi eest kummalisel kombel isegi Tuglase novellipreemia pälvinud.

2010-03-16T16:19:00.000+02:00

Lugesin omale argipäeva vaikuses kõvasti, vaevu kuuldava häälega ette Tõnu Õnnepalu "kevad ja suvi ja".
Tõstsin silmad valgetelt raamatulehtedelt kevadpäikesest valgustatud lumeväljadele. Äraseletatud õnnestava pilguga.
Tundsin, et olen parem inimene.
Enam ei ole kibestunud.
Aga kui kauaks? Millal saab mina ise jälle mind ennast kätte?

Mõtteid kartulikummardajate järeltulijalt

2010-03-15T23:07:00.001+02:00

Ahvatlus lugeda Eesti säravaima semiootiku Valdur Mikita raamatut"Metsik lingvistika" (Grenader 2008) süttis minus Bukahooliku blogist Tiina lugemisaasta kokkuvõtet lugedes. Baashariduse tõttu pakub lingvistika mulle ilmselt rohkem huvi ka kui keskmisele lugejale.
Raamatu esimesest osast läbi murda ei ole nii lihtne, kui mõnda juturaamatut lugedes. Kellele arutlused keele, kirja, kõne ja mõtlemise seoste üle huvi ei paku, soovitaks ma asuda kohe raamatu 2. osa "Sosinaid kartulikummardajate külast" kallale - seal on juba märksa vähem erialatermineid ja rohkem tähelepanekuid elust enesest.

Üks huvitavamaid artikleid selles raamatus on minu jaoks "Kuidas Ameerika kodusõda regilaulu ära lörtsis" - selliste ajalooliste seoste peale pole ma ise varem tulnud ega pakkunud neid ka kool. Mikita on jõudnud järeldusele, et ärkamisaegse kultuurirevolutsiooni "rahastajaks" oli Ameerika kodusõda, sest kodusõja tõttu tõusis maailmas puuvilla hind niivõrd kõrgele, et linakasvatus muutus Eesti talupoegade kullaauguks - lina on teatavasti Lõuna-Eesti väheviljakatel muldadel alati hästi kasvanud. "See, et kõige selle taustal tõusis eesti kirjakeeleks siiski põhjaeesti murdel põhinev grammatika, tundub Lõuna-Eesti ajaloos halva naljana," kirjutab Mikita.

Olles ise nüüd juba mõnda aega Lõuna-Eestis elutsenud, olen tajunud lõunaeestlaste pahameelt selle üle, et nende murded ei saanud põhialuseks Eesti kirjakeelele. See pahameel aimub ka Mikita raamatust, sest miks ta muidu lõunaeestilist pärimust nii ülivõrdeliseks peab. Millegipärast arvab Mikita, et lõunaeesti pärimus on kuidagi võimsam põhjaeesti omast. Mina kui põhjaeestlane sellega nõus ei ole, Põhja-Eestis on seda lihtsalt rohkem hävitatud, aga kõik pärimused on kindlasti võrdselt väga head igas maailma külakeses.

Seoses Ameerika "rahastatud" ärkamisajaga toob Mikita välja veel ühe olulise paradoksi - tegelikult ärkamisajal mitte ei sünnitatud eesti kultuuri, vaid vana pärimuslik kultuur sai hoopis invaliidistava löögi, vana suulise kultuuri selgroog murti ja eesti kultuur hakkas ennast teadlikult ümber kujundama saksa kultuurimudeli järgi. Eesti rahvus ja rahvuslus sündisid vana kultuuri hävimise taustal. (Ja mida meile koolis õpetati?)

Mikita kirjeldab oma lapsepõlve Lõuna-Eestis - väikeses ja omapärases kartulikummardajate maailmas - , kus kultuuri kolm kõige vägevamat sõna olid seakartul, kartuliraud ja seakartulipott. Kogu sellest kartulikummardajate (mis eespool oleks justkui siiski heinakummardajate) kirjelduses leidub ka annus eneseirooniat, aga samas justkui ka eneseupitust. Mikita toob näiteid väljendite kohta, mida nende kodus tarvitati. Näiteks tema isa arvates oli ühe koera nimi oli Džudsik-Peržidsik, mõnikord aga hüüdis pikalt vaikinud isa taeva poole Karaboksarov. Nagu aru saan, peab Mikita sellised inimaju sünnitisi väga olulisteks kultuuri omapäradeks. Mina omalt poolt ütlen, et sellised ütlused sünnivad ka "parimates peredes" ja mitte ainult Lõuna-Eestis.

Raamatu lõpuosas esitab Mikita arvamuse, et inimesele ei ole vaja tegelikult rahvuslikku identiteeti ja enesemääratlus peaks käima emakeele järgi (seega pole vaja isamaad, küll aga emakeelt). Rahvus on tänapäeval vaid üks riigivõimu teostamise vorme. "See, mida me nimetame rahvustundeks, on tegelikult ühiselt jagatud keeletunne, loomulik keeleühtsus." (lk 124)
Mikita ütleb, et loomuliku eesti keele ja riigikeele vahel haigutab tohutu kuristik, kuid ta möönab, et ka vapralt kaitstud riigikeel on parem kui täielik keelesurm, sest "isegi riigikeeles elab mälestus eesti keelest edasi".

Lõpetuseks nendib Valdur Mikita, et tänapäeva inimene on rahutu, kuna igatseb senisest rohkem naasta loomuliku kõne ja loomuliku kirja juurde. Ta julgustab olema oma keeles vabam ja usaldada ennast siin ja praegu: "Usaldades oma keelevaistu ja uskudes keelekodust sündida võivat rahu võiksime aga hoida habrast tasakaalu just nende lihtsate sõnadega, mille kingib hetk." (lk 127)

Mind pani see raamat ühtlasi mõtlema, et millisel ajajärgul kaotas inimene tasakaalu maailmaga, millal ei suutnud ta enam iseendale abi anda enda seest tuleva väega? Eestimaa asukad kaotasid ilmselt tasakaalu hiljemalt orjaaja alguseks - pärast seda polnud tasakaal enam võimalik, sest inimene pidi kulutama oma rammu teiste teenimisele ja endale enam ei jäänud nii palju kui vaja.

Veel mõningaid mõtteid raamatust:

Keele arengus on olnud kaks murrangulist ideed: see, et iga nähtuse ja nähtuste klassi jaoks saab luua omaette sõna (kategoriseerimine), ehk maailmast annab teha foneetilise koopia ja niisuguse üldistusjõuga, et keel ei upuks pärisnimede laviini alla; ja see, et seda foneetilist koopiat - sõna - saab omakorda salvestada mittefoneetiliselt. Tekib kiri. Keele (ja hiljem kirja) ülesandeks on meisterdada maailmast väikesed koopiad ja võimaldada nende tõmmiste vahetamist inimeste vahel. (lk 29)
Valitseb märgatav vastuolu inimese aja tegeliku võimekuse ja kultuuri semiootilise keerukuse vahel. Inimese semiootiline võimekus on tõenäoliselt märgatavalt suurem, kui seda eluspüsimiseks tegelikult tarvis läheb. Paradoks ongi aga selles, et kultuur ei luba inimesel saada liiga targaks. Varem või hiljem hakkab tööle nivelleerimismehhanism, mis püüab säilitada kollektiivi tuumtekste muutumatuna indiviidi nahutamise abil. (lk 31)
Usutavasti on müstika ühe mõtteviisi hoidmise traditsioonina kultuuris väga oluline. Alati on kultuuris metsiku mõtlemisega inimesi, kes ei mahu raamidesse. /.../ Müstika on inimeses alati olemas olnud, kuid me ei oska seda endas ära tunda. /.../ Müstika kasvab välja komast ja kirjavahemärkidest, öisest bussisõidust ja seakartulite mullitamisest sauna eeskojas. Ja võimalusest seda kõike enneolematul viisil kirja panna. (lk 35)
Mõtlemise tulemus saavutatakse "mõtete" absoluutse kombineeritavuse ehk võimalikult suure hulga assotsiatsioonide loomise teel. Mõtlemise tulemuse määrab seega kvantiteet, võimalike assotsiatsioonide koguhulk. Keelepädevuse aluseks on aga kvaliteet, grammatiliselt õigete kombinatsioonide hulk. Keel on selles tähenduses nagu mõtlemise omamoodi filter. (lk 37)
Keele taandamine süntaksile tundub esmapilgul ahistav, kuid veidi järele mõeldes see nii ei ole. Inimese arengu võti on olnud paradoksaalsel kombel info piiramine ja efektiivsem selektsioon, valikuline unustamine, mitte vastupidi. /.../ salvestades informatsiooni valikuliselt, on inimene suuteline seda mäletama. (lk 37)
Keele esimene ja olulisim tähendus on maailma kategoriseerimine, keele fonetiseerimine on sekundaarne küsimus. (lk 38)
Mõte, et keel, kiri ja kõne kuuluvad kuidagi olemuslikult kokku, on üldse võib-olla ekslik lähtekoht. Samas on nende kombinatsioon kahtlemata kultuuri kõige geniaalsem leiutis. Kõne /.../ on keele olemuse seisukohalt kõige ebaolulisem komponent. (lk 39)
Muistsel inimesel oli vaja teistsugust, sõna maagilisest jõust läbiimbunud enesesuhtlust. Ellu jäid need, kelle sõna maagiline jõud toimis, see hoidis inimest elus piirsituatsioonides. Iseenesele öeldud sõna oli sageli ainus, mille peale oli muiste mõtet loota. /.../ Kui maagiline sõna kadus, hakkas maakera täituma kurbade, elujärje paranedes aga kurbade ja tüsedate inimestega. Tänapäeva inimese võrdkuju on nukker ateist, kes on alatasa segaduses ja vihkab seetõttu oma liigikaaslasi. (lk 41-42).
Ron ja Suzanne Scollon pakuvad suulise kultuuri sünonüümiks somaatilisuse, viidates sellega inimkehale kui ühele suhtlemise põhialusele. (lk 54)
Isegi siis, kui meil oleks kirjakeele suhtes ultraortodokslik normeeriv seisukoht, ei ole nüüd enam midagi teha, sest ilmselt esimest ja ainukest korda ajaloos on kirjast kui riigi omandist saanud tegelikult avalik-õiguslik süsteem. (peab silmas tänapäevast internetimaailma, lk 98)
Kuna inimese kasutuses olevast vaimsest arsenalist on luule kõige rohkem muutnud meie arusaamist keelest, siis usun, et hetkel, mil suudame taastada oma esivanemate võimaliku luuleilma, oleme suutnud paremini mõista ka nende keele olemust. (lk 109)
On huvitav mõelda, et kui aja jooksul on kirjakultuuris tekkinud hääletult lugemise traditsioon, sisi peaks olema ammu enne seda kujunenud ka hääletult laulmise ja liigutusteta tantsimise traditsioon. (lk 211)

Palun avaldage mulle kaastunnet

2010-03-03T14:15:00.000+02:00

Valner lahkub VÃµrumaa Teatajast - LÃµuna-Eesti - Tartu Postimees

Võrumaa Teatajas ma tööd ei jätka niikaua, kuni kurjad ja kuritegelikud jõud seal ametis on.

Otsin tööd!

Raamatukogu ootab "Rakvere romansse" - 24tundi - Virumaa

2010-03-02T19:20:00.000+02:00

Raamatukogu ootab "Rakvere romansse" - 24tundi - Virumaa

Lennuvõimetute lindude (teisisõnu pingviinide) paraad

2010-02-26T16:31:00.000+02:00

Pingviinide paraad on üks isevärki nähtus meie rahulikel looklevatel maastikel. Tegu ei ole vareste, luikede või tihaste paraadiga. Näljased tihased marssigu mujal ja vaadaku, kus külma ajal toidupalukese suhu saavad!
Sarnaselt pärispingviinidega on ka paraadipingviinid üsna kättesaamatud olendid - ühed tegutsevad Antarktikas (või igal juhul kusagil kaugel maal), teised hästiturvatud ja raskesti ligipääsetavates ruumides. Ja mis kõige olulisem: mõlemaid näeb üks tavaline masuaegne eestlane ainult televiisorist.
Pärispingviinid liiguvad püstiasendis ja neil on kummaline vaaruv kõnnak. Vahel võivad nad ka kõhu peal liuleda. Pingviinid ei saa lennata ega joosta. Üsna sarnased on ka paraadipingviinid - nemadki on lennu- ja jooksuvõimetud ning pahatihti kummaliselt vaaruva kõnnakuga.
Pingviinil ja paraadipingviinil on mõlemal vaja tõsist vaeva näha toidu hankimisega. Nii nagu Antarktises ei hüppa pingviinile kala suhu, nii ei saa ka paraadipingviinid oma iga-aastasel kokkukogunemisel korralikku kõhutäit, vaid peavad seda minema pääsedes linnapeale ummisjalu hankima tormama.

Kaks Neeme Plutuse asjakohast luuletust:

Pingviinide paraad

paabulinnud
värvikirevas kleidis
rahvarõivais pingviinid
täies esinduslikkuses
tema ekstsellents
selgrootud ja
selgroogsed
siniverelised
kohal on kultuuri
koorekiht
väljapeetud iga riff
harfi kaunil kõlal
ilmub saali
abikaasaga šerif

***

näe lendavad luiged
end ootele seadmas
on pingviinide paraad
kõik kuhugi lendavad
mõned kärbivad tiibu
ja mõnigi meist mõttes
teeb galaktikale tiiru
keda täna küll kroonitakse kroonikas?

Maailma suurim ekstsentrik Salvador Dalí

2010-02-25T14:49:00.001+02:00

Aasta alguses tuletas Danzumees meelde, et ka minu raamaturiiulis seisab aastast 2000 Salvador Dalí "Geeniuse päevik" (1964, ek 1999). 10 aastat hiljem oli mul meeles, et tegu on väga hea raamatuga, kuid sisust ei mäletanud ma absoluutselt mitte midagi.
Tutvuse värskendamine Dalíga 10 aastat targemana tasus end ära, kuid enam ei šokeerinud see nii nagu esimesel korral. Ometigi on ilmselge, et Dalí eesmärk oli teadlikult šokeerida. Nii näiteks leidis ta, et maailma üks täiuslikumaid vorme on ninasarviku sarv - nt Vermeeri "Pitsikuduja" on morfoloogiliselt ninasarviku sarv. Oma kodu juurde igatses ta suurt kuhja elevandikolpasid, üks seal juba väidetavalt asus. Raamatu lisast aga võib leida tabeli, kus Dalí hindab kunstnikke - hinnete põhjal peab ta enda kõrval andekaimateks Leonardo da Vincit ja Vermeeri, väärtusetuimaks aga Mondriani. Lõpuosast võib leida ka pikka arutluse "Peeretamise kunst", mis iseenesest on üsna leidlik materjal (saab näiteks teada peeruliikidest, nagu diftongpeeretus või vabamüürlase peer.) Ekskremente käsitleb Dalí oma raamatus üsna palju, mõni sissekanne algab hommikuse "laari" kirjeldusega.

Peale ekskrementidega flirtis Dalí ka teiste kõhedate teemadega, nii näiteks saame lugeda anaalviiulist või vaimustavast suunurka kuivanud ilast. Ühele tüüpilisele õndraluuga naisele aga tegi ta selgeks, et ta saab olla õnnelik vaid päikese käes lebades, üleni kärbestest kaetuna. Ta lisas, et räpaseid kärbseid ta jälestab, talle meeldivad ainult "kõige puhtamad ülemeelikud kärbsed, kes näevad välja nagu oleksid nad riietatud pisikestesse hallidesse Balenciaga kujundatud alpakavillast kostüümidesse" ja kellel on granaatpunased silmad ning noobel napoli kollane kõhuke. Mõned aastad hiljem oli Dalí endiselt kärbestest vaimustunud ning väitis, et "kõigi poolt taga kiusatud kärbses peitub mõjukvant, mida Jumal saadab pidevalt inimestele otse nina peale, et neile visalt näidata teed universumi ühe kõige varjatuma seaduse juurde." (nov 1962)

Šokeerimistahet leiab igal sammul. Näiteks avaldas ta mais 1952 oma plaani maalida Leninit: "Tahan teda maalida kolme meetri pikkuse tuharaga, mis toetub kargule./.../ Ma maalin igal juhul Lenini koos tema lüürilise ripatsiga, isegi kui mind sürrealistide rühmast välja heidetakse." Teiste sürrealistidega jageles Dalí pidevalt.
Samal kuul kirjutas ta, kuidas teda lummas Hitler: "/.../ Hitleri sõjaväemundrisse pressitud pehme ihu tekitas minus ekstaatilise maitseelamuse, piimja, isuäratava ja wagnerliku, mis pani mu südame tugevasti pekslema ja kutsus esile harukordse erutuse, millist ma ei kogenud isegi seksuaalvahekorra ajal. Hitleri prullakas ihu, mis minu kujutluses oli sarnane kõige jumalikuma, valendavasse nahka kammitsetud naiseihuga, lummas mind. /.../ kordasin endale salajase naudinguga: "Paistab nii, et seekord kogen lõppude lõpuks tõelist hullumeelsust!""

Hullumeelsuse teemaga flirdib Dalí üsna ohtralt. Ta leiab, et Nietzsche oli "nõrk olevus, kes oli endale lubanud nõrkust minna hulluks, samal ajal kui sel erialal on põhiline osata mitte minna hulluks! Need mõtisklused viisid mind selleni, et formuleerisin oma esimese juhtlause elemendid, millest hiljem sai minu elu lipukiri: "Ainuke erinevus hullu ja minu vahel on see, et mina ei ole hull!" (mai 1952)

Kui nüüd läbi mõelda, siis jääb Dalíst mulje kui ilmselgest ekstsentrikust, ent hullu diagnoosi talle küll panema ei kiirustaks. Pigem jääb mulje, et ta tekitab enda ümber tahtlikult väärarusaamu, sest igalt realt vaatab vastu tegelikult ülim erudeeritus. Liiatigi väitis ta, et ainuke asi, mida maailmas pole kunagi piisavalt, on liialdamine. Loomulikult püüdis ta omalt poolt asja parandada, tehes seda temale omasel paranoiakriitilisel moel.

On ilmselge, Dalí pidas ennast kõrgemaks olendiks, kes oli teistega võrreldes erakordselt eriline, kuid ometi ei tekkinud minul kui lugejal tunnet, et tahaks selle egomaniaki raamatu nurka visata (kuigi kindlasti tekkis tema kaasaegsetel selline tahe). Dalí põhjendas siiralt, et juba lapsepõlvest saati on tal pahe arvata, et tohib endale kõike lubada ainuüksi sellepärast, et tema nimi on Salvador Dalí. Septembris 1953 kirjutas ta: "Igal hommikul ärgates kogen ülimat naudingut, mida alles täna esmakordselt tähele panin: naudingut olla Salvador Dalí."

Ta jagas teistele mitmesuguseid soovitusi, näiteks andis kunstnikele nõu olla tingimata rikas, mitte vaene, ent ise ei pidanud ta vajalikuks oma nõuandeid kuulda võtta: "Igasugused eeslid soovivad, et ma järgiksin ise teistele antavaid nõuandeid. See on aga võimatu, sest mina olen ju hoopis teistsugune kui teised... "(aug 1953)
Madala enesehinnangu käes vaevlevatel inimestel on kindlasti soovitatav teraapia mõttes seda raamatut lugeda. Dalí tajus oma väärtust.

Dalí teadis, et tema puhul on tegu paraja fruktiga, kellel on ka negatiivseid omadusi. "Täna võin ma öelda, et kõigist minu veendumustest ainult kahte ei saa seletada minu võimutahtega: esimene on minu 1949. aastal taasleitud usk ja teine teadmine, et Galal on alati õigus minu tulevikku puudutavates küsimustes. " (mai 1952)
Kogu Dalí eneseimetluse juures on hämmastav, kuivõrd sügavalt jumaldas ta oma naist, endast kümme aastat vanemat venelanna Gala'd (õige nimega Jelena Djakanova Devulina). Ja kui teha väike arvutus, siis näeme, et näiteks aastaks 1952 oli 1894. aastal sündinud Gala juba vananev daam ning selle raamatu viimaseks sissekandeaastaks 1963 oli jumalik Gala juba 69aastane.

Väide, et Dalí oli andekas kunstnik, ei leia ilmselt vastuargumente. Tema teosed on mitmekihilised, kuid samas põnevad vaadata ka kunsti mitte tundvatele isikutele. Huvitav on raamatust lugeda, kuidas Dalíl mõtted tekkisid ja mis on lood tema teoste taga. Raamat aitab Dalíst ka kunstnikuna igal juhul paremini aru saada, kuigi see vuntsidega sürrealist oli midagi palju enamat, kui pelgalt kunstnik.
Tegu on igal juhul ühe lustaka raamatuga, mida soovitan soojalt. Algus võib olla küll pisut raskepärane, ent mida edasi, seda lõbusamaks ja päikselisemaks tekst muutub. Dalí võtab maha kõik üleliigsed pinged.

Lõpetuseks üks Dalí tähelepanek, mida igaüks võib järgi proovida:
"Ma olen alati arvanud, et kõrva äärde pandud viinamarjast peaks kostma mingisugust muusikat. Nii panengi harjumuse kohaselt pärast sööki ühe viinamarja oma vasakusse kõrva. Marja jahedus on vaimustav ja juba ma mõtisklen, kuidas saaks selle vaimustuse saladust ära kasutada."

Salapärane vend tuleb ja aitab

2010-02-02T14:38:00.000+02:00

Rein Raud "Vend", Tuum 2008.

Kusagil intervjuus on Rein Raud öelnud, et raamatut "Vend" kirjutades püüdis ta luua sellise raamatu, nagu ise tahaks lugeda. Just seepärast tahtsin selle raamatu ükskord kindlasti ette võtta, et teada saada, mis siis võiks hea olla ühe väga erudeeritud meessoo esindaja jaoks, kes on oma elu jooksul kindlasti tuhandeid teosed läbi lugeda jõudnud. Tähelepanu on see teos igatahes leidnud ja mullu võitis see Vilde kirjandusauhinna.

Pean tunnistama, et mul pole kunagi olnud õnne akadeemilistes stuudiumites omandada teadmisi idamaiste kirjandusstiilide kohta, kuid ida kalduvustega tundub see raamat oma napi teksti, filosoofia ja lüürilise keelega olevat küll. Arvestades seda, et Rein Raua näol on tegu aasia kultuuriloolasega, see ilmselt nii ka on. Tõsi, erinevalt ida (ja ka eesti) kirjandusest puuduvad siin looduskirjeldused (seega justkui vastand Õnnepalu teostele, kuigi Õnnepalust ei tundugi see teos väga kaugele jäävat).

Teisalt on see raamat oma vaatepunkti ja tegelaste poolest liigagi eestilik ehk siis selline, mida kipuvad viljelema just eesti meeskirjanikud. Meenuvad paljud raamatud, kus taust on sünge ja tegelased on elus palju kannatada saanud, mõnel tuleb suisa enesetapp sooritada ja ei lugeja ega ka tegelased ise saa täpselt aru, mis nende elus toimub. Lugu ei lähtu ühestki tegelasest, vaid jälgib olukorda kusagilt üsna kaugelt.

Raamatu algusosa polnud just kõige huvitavam, kuid raamatu edasi arenedes läks üha põnevamaks. Tegevuspaika siseneb ülimalt salapärane mees, kelle põhiline roll on olla vend - vend Lailale, naisele, kes "tõmbas külge ebaõiglust nagu mesilasi". Laila ise oli oma halva õnnega ammu harjunud, päranduseks saadud vara oli temalt välja petetud ja nüüd tuli tal elupäevakesi mööda saata üürile võetud tilkuva laega katusekambris koos lisakohustusega tasuta pererahva pesu pesta.

Salapärane vend suutis oma õe elu justkui taas helgeks ja rahuldust pakkuvaks muuta, aga mismoodi ta seda tegi, lugeja teada ei saanudki. Müstilisel vennal näisid olevat mingid üleloomulikud võimed, lugeja selja taga näitas ta koha kätte nii advokaadile, notarile kui ka kohtutäiturile. Vend avaldas ka ise, et peale tema pole kedagi, kes oleks võinud Lailale appi tulla tema suures hädas.
Venna isikut püüdis sihipärase tööga kindlaks teha rotinäoline Willem, kes jõudis lõpuks ka venna nimeni, kuid lugejale nime ei avaldatud. Tasapisi siiski selgus, et vend on ilma jäänud oma perest, et ta tundis naiste vastu siiski huvi, e ta on rännanud läbi mitmeid maid.
"Juba ammu sõidan ma ilma kohvriteta, ja seda suurestigi põhjusel, et mul poleks sooja ega külma, mis mu kohvritest saaks, kui mul need oleksid; mitte et ma ei peaks lugu mugavusest, hoopiski olen nii mugav, et ei suuda selle nimel midagi ohverdada, mitte sekunditki hingerahu ega liigset liigutust./.../ Rohkem ei taha sa tegelikult teada, isegi kui küsid," jutustas vend naisele nimega Tume.
Mõneti tahaks venda võrrelda sellise tegelasega nagu Muumioru Nuuskmõmmik - salapäraseks jääv tüüp, kes rändab seljakotiga mööda maailma, ei püsi kusagil paigal. See võrdlus võib küll tunduda lapsik, aga tegelikult on "Muumitroll" vägagi sügava filosoofia ja psühholoogiaga. Nuuskmõmmik tuleb ja toob samuti helgust, kuid me ei tea, kes ta ise tegelikult on.

Peale venna, Laila ja Tumeda leidub raamatus terve ports igasugu kummalisi tegelasi, kes oma asja ajavad, kõik nad on miskitpidi omavahel seotud. (Üsna uudne oleks lugeda ükskord ka raamatut, kus tegelased oleks nii kõnekad, et on ilmne, et neid raaamatust välja jätta ei saanud, aga nad poleks omavahel seotud.)

Kindlasti on "Venna" ridade vahelt võimalik tunduvalt rohkem välja lugeda, kui mina seda oskasin. Mis parata, minu erudeerituse tase ei saa ilmselt kunagi küündima Rein Raua tasemeni. Ei osanud ma siit isegi leida seost Clint Eastwoodiga, sest Hollywoodi filmid ei lähe mulle enam pikemat aega korda. Tegelikult on ka päris uudne, et autor ilukirjandusliku teose lõpus teatab, keda ta oma looga kummardab (antud juhul siis Eastwoodi ja Alessandro Bariccot) ja millist muusikat erinevate tegelaste taustal kuulama peaks. Nii et kui see raamat teist korda läbi lugeda, siis tasuks taustaks kuulata Raua poolt näidustatud muusikat.

Otsustasin, et edaspidi hakkan raamatu lugemise järel vastama järgmistele küsimustele:

Kas see raamat inspireeris mind? - ei, raamatu tegelastelt polnud oma elu jaoks midagi üle võtta. Teisalt aga innustab see kindlasti oma tekstides edaspidi lüürilisemat keelt kasutama.
Kas seda raamatut oli kerge vahepeal käest ära panna? - ei, raamat kruttis pinget üha üles, mistõttu tekkis soov aina järgmist peatükki haarata.
Kas kirjutaksin ise sellise raamatu? - jah, kuid püüaksin rohkem tungida ka tegelaste siseellu ja tooksin sisse õdusamaid toone, kuigi jah, "Vennas" muutus ju Laila elu lõpuks väga õdusaks. Filosoofilised mõttekeerud ja lüürika võtaksin oma raamatusse üle.
Kas loeksin seda raamatut veel vähemalt korra? - jah, kindlasti avaks see järgmisel korral mulle rohkem oma peidetud kihte.
Kas see raamat võiks pääseda minu lemmikraamatute hulka? - ei

Et heanaaberlikud suhted Lätiga muutuksid veelgi paremaks

2010-01-26T15:51:00.001+02:00

Ulvi Mustmaa "Saldejums. Läti lood", Tammerraamat 2009

Mul on väga hea meel, et viimaks ometi on Läti kohta kirjutatud üks tore raamat, mis on palju huvitavam, kui ükskõik milline kinnimakstud infot sisaldav reisiraamat.
Ma ei kujuta ette, kui suurt huvi eestlased Läti vastu tegelikult tunnevad. Eks Lidos, Jurmalas, Ventspilsis ja Siguldas on muidugi väga suur protsent eestlasi käinud, aga milline on suhtumine Lätisse tervikuna, seda ei teagi. Mina olen igal juhul suur Läti fänn sellest ajast saati, kui ma siia Läti piiri äärde kolisin. Nimelt avastasin siis, et Võru ei asugi nii väga ääremaal, millele järgnevad inimtühjad pimedad laaned, vaid et kohe tuleb vastu Läti oma lahkete ja sõbralike inimestega.
Võru jaoks on näiteks Aluksne vaat et lähemalgi kui Tartu, aga Tartu on ju Võrule lähedal. Ja Riia on ka meie jaoks lähemal kui Tallinn ja suurem ja huvitavam ka. Niisiis ongi tore, et Läti kohta lõpuks midagi reklaamivälist ilmunud on, sest raamatust saab üsna palju teada nii Läti ajaloo kui ka kultuuri kohta ning lõpus on isegi väike läti keele õppetükk.
Raamat on üles ehitatud justkui Läti-Eesti maavõistlusena, kord jääb Läti peale, kord jälle Eesti.
Läti hinge pole siin raamatus avada püütud, pigem üritab autor kostitada lugejat faktidega ja püüda neid võimaluse korral Eesti omadega võrrelda. Stiil püüab matkida teismeliste suulist kõnepruuki, palju on kasutatud slängi. Kuid mõnes kohas mõjub lahedusele püüdlev stiil viletsalt ja see võtab ka tervikult punkte alla. Aga see on ju praegu raamatute üldine häda, et nad on toimetamata ja kubisevad kirjavigadest. Nii palju võiks vähemalt vaeva näha, et sõnade kirjapilt oleks fotol ja tekstis samasugune. Näiteks on siin raamatus juttu Läti kohvikuketist - tekstist võime lugeda Doubble Coffe ja capucchino, teksti kõrvale trükitud logolt aga Double Coffee ja cappuccino.
Ausalt öeldes ei meeldi mulle ka selle raamatu pealkiri, sest sõna saldejums on liiga ära leierdatud ja ammu oma originaalsuse minetanud. Aga ma mõistan, et kommertslikust aspektist võib see olla üks väheseid sõnu, mis mõningaid inimesi raamatut ostma meelitab.
Kokkuvõtteks on siiski hea raamat, mida võib soojalt silmaringi laiendamiseks soovitada.

Nüüd toon välja sellest raamatust mõningad faktid Läti kohta, mida varem ei teadnud:

1999-2007 Läti presidendi ametikohal istunud Vaira Vike-Freiberga hobiks on Läti folkloor. Ta on aastakümneid uurinud päikese motiivi läti folklooris ja kirjutanud päikese teemal mitu raamatut. Kui Vaira ametist lahkus, kinkisid lätlased talle 160 000 lillest valmistatud päikest sümboliseeriva lilleseade. 50 vabatahtlikku istutasid need lilled ühe ööga Sigulda lähedale Turaida mäele. Lilled toimetas tasuta kohale Läti Post, kes kogus neid kokku oma 700 postkontoris.
Et Lätis puudus kuni aastani 2000 spermapank, on hulk Läti ilmakodanikke viljastatud eestlaste seemnerakkudest. Lätlannad eelistasid heledapäiste ja sinisilmsete eesti meeste geene.
Nagu taanlased, nii ka lätlased on omale lipu saanud tänu eestlastele. Legendi järgi tekkis 13. sajandil Cesise all eestlastega võidelnud lätlaste lipp linast, millega ühte surmavalt haavatud sõjapealikku lahinguväljalt minema kanti. Teise legendi järgi sai lipp alguse odavarre otsa kinnitatud punasest vasikanahast, mille keskelt jooksis läbi valge triip.
Lätlaste rahvuslind on valge linavästrik ja rahvusputukas kahe täpiga lepatriinu - läti keeles marite. Rahvuslill karikakar - pipene. Rahvuspuud: meestele tamm, naistele pärn.
Kuidas ära tunda ehtsat merevaiku - dzintarsit: merevaigutükk tuleb pista soolvette. Kui jääb pinnale hulpima, on ehtne.
Lätlased suutsid oma vabadusmonumendi püstitada juba 1935. aastal ja Nõukogude aeg seda ei räsinud.
Tuntud linateose "Krokodill Dundee" prototüübiks on värvika elukäiguga Arvids Blumentals, kellest 1950ndatel sai Austraalias krokodillikütt. Küttimise käigus panid krokod nahka tema neli jahikoera ja äärepealt oleks üks neist ka teda ennast elusalt alla kugistanud. Elu viimased aastakümned elas mees mahajäetud opaalikaevanduses ja väidetavalt ei suutnud tema sarmile vastu panna ükski tema koopasse sattunud naisterahvas, millest annavad tunnistust lugematud koopa seinale voodi kohale jäetud autogrammid.

Muud huvitavat lugege juba raamatust.

Lühikommentaarid mõningatele mullu loetud raamatutele

2010-01-25T14:52:00.001+02:00

Väiksed kommentaarid mullustele uudisteostele, mis said läbi loetud, aga mille kohta ei jõudnud siia blogisse arvustust kirjutada.

Mai Loog "Minu Tai"

Olen internetis peale sattunud, kuidas seda raamatut on mõne anonüümse kommentaatori poolt lugemiskõlbmatuks nimetatud. Mulle aga meeldis see raamat väga. Mõnus oli keset talve lasta end kanda päikselisse Taisse. Tai kui riik pole mulle kunagi huvi pakkunud, aga nüüd sai paratamatult ka silmaringi laiendatud. Mulle meeldib Mai ellusuhtumine. Loomulikult on igal ühel õigus elada nii, nagu soovib, ja on vaid eneseahistamine suruda end mingitesse raamidesse, kui vanusenumber hakkab tõusma üle 40. Ja see, et Mai oma vanuses (miks seda üldse rõhutada, ta pole ju veel 50ki) nii hea välja näeb, on ju lihtsalt suurepärane. Las ta siis mängib jänukest ja naudib elu. Kes ei soovi, ei pea järgi tegema.

Epp Petrone "Minu Ameerika 2. osa"

Esimene osa on mul samuti loetud. Teine osa on samas stiilis, kuid täpselt enam ei mäletagi, mis teemad seekord ette olid võetud, sest olen ju ka Epu blogi püsilugeja aastast 2006.
Mis aga mulle ei selle ega ka esimese osa puhul üleüldse ei meeldi, on raamatu esikaaned. Esimese kaas viitaks justkui mingile järjekordsele dieedi käsiraamatule, teine juba anorektikute uuringule. Kusjuures enamikul teistel Minu-sarja raamatutel on väga kobedad esikaaned.

Sofi Oksanen "Puhastus
Sellest raamatust sai üks minu vaieldamatu lemmik. Soovitan kõigile. Sellele raamatule läheb ka minu 2009. aasta peaauhind.

Olavi Ruitlane "Naine"

"Naine" oli hea ja kiirelt läbi saav raamat. Ma olen ausalt öeldes rahul, et ma selle eest Võru raamatupoes kõvasti üle 300 krooni ei maksnud - liiga kallis hind (sorry, Olavi, ostan kindlasti Su järgmise raamatu, minu mees aga räägib siiani "Kaili" headusest).
Mina olen see inimene, kellel õnnestus omal ajal ka Olavi kurikuulus blogi otsast lõpuni läbi lugeda. Mis ma oskan öelda: naised on muidugi igavesed mõrrad. Aga Mehe menu naiste seas on Olavi utreerinud. Väheusutav, et Mehel on olnud suhe folkloorifestivali ühe korraldajannaga, teame siin Võrus hästi, kellest jutt.
Ja muide, selles raamatus kohtusin esimest korda elus mehega, kelle jaoks seks on ebameeldiv kohustus ja himur naine õudus kuubis. Nii et selle põhjal ma raamatu Meest küll meessoo üldpildiks ei nimetaks.
Muidu aga meeldis mulle selle raamatu puhul see, et igasuguste väljamõeldud loodus- ja muudest kirjeldustest oli Olavi lugejat säästnud. Naljaka kohana meenub bussiga Tallinnas käik ja Luuletajast Mehe sealsed pisivembud.

Roberto Saviano "Gomorra"

Kuigi see raamat on halvasti tõlgitud või toimetamata jäetud - ei usu, et originaal nii lonkav on - , soovitan just eneseharimise mõttes seda raamatut kõigil lugeda. Eriti tarbimismaanidel ja kõikvõimalike kaubamärkide fännajatel. Ka rohelise mõtteviisiga inimestel tasub seda raamatut kindlasti lugeda.
See, millest siin raamatus kirjutatakse, ei mõjunud tegelikult šokeerivalt, sest me oleme seda kõike juba maffiafilmidest näinud.
Kavatsen selle raamatu kindlasti ka teist korda läbi lugeda, et infot kinnistada ja seda hiljem ökoteemalistel aruteludel kasutada.

Äramärkimist väärib ka:

August Strindberg "Punane tuba"

See raamat ilmus eesti keeles esmakordselt juba 1912. aastal ning Henrik Sepamaa hilisem tõlge sai kaante vahele 1972. Orignaal nägi ilmavalgust juba üle saja aasta tagasi - 1879, kuid ometi märkame, kuivõrd universaalsed ajastust ajastusse kanduvad võivad olla nähtused ühiskonnas ja inimese iseloom. Loed seda raamatut ja vaatad, et need seal on ju meie oma Ansipid, Savisaared, Reiljanid ja muud tegelinskid. Igasugu liiakasu võtmine, teiste arvelt elamine ja JOKK-stiil oli, on ja jääb. Ka Strindbergi kirjeldatud ametnikke leiab tänapäeval küll ja küll. Strindbergi satiir on lihtsalt suurepärane.
Teisalt on tegu järjekordse (kui nii võib üldse öelda nõnda ammu ilmunud klassikalise teose kohta) Põhjamaade näljaraamatuga. Meenub näiteks Hamsuni "Nälg", mida vist küll lugesin juba kümmekond aastat tagasi. Kirjeldused on niivõrd naturalistlikud, et vahepeal tahaks raamatu suisa käest panna.
Kui võtta "Punane tuba" ja Mobergi väljarännusaaga, siis saame me rootslaste mineviku kohta palju avarama pildi. On ju ajaloos õpitud hea Rootsi aja, Lindgreni maailma parimate lasteraamatute ja hilisemast Rootsi sotsiaaldemokraatia põhjal jäänud mulje, justkui olekski Rootsi unelmate riik, kus kõigil on kõik väga hästi.
Selle raamatu lugemine on nauding ka filoloogile - kuna tegu on kordustrükiga, siis on raamat eesti keeles ilmunud veel aegadel, kui raamatuid toimetati ja keeletoimetati. Nii saabki keskenduda tekstile endale.

Ülejäänud 2009. aastal ilmunud ja minu poolt loetud raamatud on juba arvustatud varem siin blogis või www.raamatumaailm.ee blogis.

Elu kogu oma kaasa haaravas neetuses

2010-01-25T09:29:00.003+02:00

Kirjutatud juulis 2009

Viimasel ajal on mulle kätte sattunud kaks suurepärast ja algusest lõpuni haaravat raamatut, mille autoriteks on Eesti juurtega inimesed, kes aga kumbki Eestis ei ela. Üks neist on Sofi Oksaneni magusvalus „Puhastus“ ja teine Võrumaalt pärit, kuid praegu Hispaanias elava Jan Beltráni tõsieluromaan „La mala vida ehk neetud elu“.

Kui Oksaneni teos võib ehk liigagi kibedalt hinge torkida, siis Beltráni romaan on oma pealkirjast hoolimata humoorikas ja päikseline, olgugi et kõigi tegelaste jaoks see hästi ei lõpe ja vähemalt üks tõsieluline koht rebib ka pisarad välja. Silmaringi aitavad avardada geograafiline ja ajaline laiahaardelisus. Pole ju eestlane kuigivõrd kursis Franco-aegse karmi Hispaaniaga.

„La mala vida…“ on esimene Eesti autori romaan, mis küllaltki põhjalikult ja seejuures rohkete seksistseenidega valgustab homoseksuaalide elu. Just seepärast soovitab autor eessõnas raamatut vaid täiskasvanuile. Geiromaaniks seda siiski pidada ei saa, kuna enim annab tooni ja läheb hinge just heteroseksuaalse Rosa elu. Ent tolerantsust vähemuste vastu aitab saa raamat suurendada küll, näidates selgelt, et inimese teeb ebameeldivaks ikkagi tema iseloom ja suhtumine teistesse, mitte aga seksuaalne sättumus.

Raamatu kolmest peategelasest kaks on homoseksuaalid. Kristian on Eesti noormees, kes avastab koolieas tõmbe meessoo poole ja pärast piiride avanemist lahkub Eestist, teenib elatist spekulandina, kuid vaatamata rohketele seiklustele elus säilitab oma väärikuse ja lõpuks jääb paigale Barcelonasse.

Mehhiklasest Antoniost saab homoseksuaal aastatepikkuse väärkohtlemise tõttu katoliku preestri poolt. Et ühiskonna nõudmistele vastu tulla ja oma meesarmukesele kätte maksta, abiellub Antonio inetu naisega ning see talle lõpuks saatuslikuks saabki.

Franco natsistliku režiimi ajal sündinud Rosa vastu on elu äärmiselt ebaõiglane, lausa neetud, kuid sellest hoolimata nendib ta pärast rohkeid vintsutusi, et armastab seda neetud elu.

Kõik raamatu tegelased on päriselt olemas. Jan Beltrán kuulas ja kirjutas nende elulugusid kuude kaupa üles. Just praeguseks vanadusikka jõudnud Rosa lugu oligi see, mis Jani romaani kirjutama sundis. Kõik ei ole kindlasti sada protsenti autentne, ent kirjanik on igal juhul rõhunud tõese elu kajastamisele. Selle raamatu puhul ei saa tagantjärele õpetada, et mõni süžeeliin oleks võinud teistmoodi kulgeda, sest kirjanik ei saa muuta elatud elu.

Sügav ja sisukas kodumaa jätmise lugu

2010-01-25T09:19:00.002+02:00

Rootslase Wilhelm Mobergi neljaosaline Põhja-Ameerikasse väljarännu saaga on pälvinud Eestis siiani teenimatult vähe tähelepanu. Ometi on see sari ühtaegu huvitav, südantlõhestav kui ka silmaringi laiendav.

Tänavu nägi eesti keeles trükivalgust Mobergi eepose viimane, neljas jagu „Viimane kiri Rootsi.“ Varem on ilmunud „Väljarändajad“, „Sisserändajad“ ja „Asunikud“.

Aastatel 1949 – 1959 avaldatud neli romaani muutsid kirjanik Mobergi Rootsis niivõrd tuntuks, et ta oli lõpuks ise sellest loost juba tõsiselt tüdinud. Väidetavalt on see Rootsi 20. sajandi tähtsaim ja menukaim teos. Selle põhjal on valminud ka kuulus film Liv Ullmanni ja Max von Sydowiga peaosades.

Mõneti sarnaneb väljarännusaaga meie Tammsaare „Tõe ja õigusega“ – noored inimesed vallutavad uue kodu ja alustavad tohutut tööd oma maa harimiseks, kuid aastate jooksul purunevad lootused, tekib kibestumus, naispool sureb noorelt, pettutakse Jumalas. Töö vilju saab nautida alles järgmine põlvkond. Aga Mobergi rootslastel on elu veelgi keerulisem kui Tammsaare eestlastel, sest nende ilmad on viletsamad ja musta mulla asemel kivi kivis kinni.

19. sajandi teisel poolel rändas Rootsist Ameerikasse neljandik ehk miljon rootslast. See fakt ongi Mobergi tetraloogia aluseks ning oma romaani tarbeks uuris ta põhjalikult ajaloolisi materjale ja elas mõnda aega USAs.

Peategelased Kristina ja Karl Oskar olid sunnitud oma kodumaa igaveseks jätma nälja tõttu. Viimaseks tõukejõuks sai nende nälginud vanima tütre surm. Nendega samas laevas seilas neli kuud Atlandi metsikuil lainetel ka neid, kes pidid lahkuma usulise tagakiusamise tõttu või seepärast, et Rootsis ei olnud neil muud väljavaadet, kui terve elu sulasena teenida. Ka Ameerikas Minnesota osariigis tuli tohutult tööd rassida ja indiaanlaste hirmus elada, kuid erinevalt kihistunud Rootsist võis nautida personaalset ja ühiskondlikku vabadust ning rabatud töö kandis vilja. Ent koduigatsus saatis eranditult kõiki elu lõpuni.

Need neli raamatut ei räägi üksnes ühiskondlikest protsessidest, vaid ka inimsuhetest, elu paradoksidest ja ebaõiglusest. Kristina ja Karl Oskar seati pidevalt ainult halbade ja veel halvemate valikute ette. Aga tegelikult esitab see raamat Kristina ja Karl Oskari suure armastuse loo ja seetõttu see kohati nii valus ongi.

Ainus, kelle elu kohe pärast Minnesotasse kolimist kergemaks läheb, on endine kihelkonnahoor, lapsena seksuaalselt väärkoheldud Ulrika. Temast saab koguni pastoriproua ja teda ei kiusa taga enam need, kes ise on teda ära kasutanud.

Sarja viimane osa on ehk isegi kõige oskuslikumalt kirjutatud, peale peategelaste elu (ja surma) käsitlevate põhiliinide saab ennast hästi kurssi viia nii Põhja-Ameerika ajaloo kui indiaanlaste problemaatikaga. Lisaks on põiminud autor teosesse põnevaid ja humoristlikke legende.

Ilmunud Virumaa Teatajas, dets 2008. (valmis oli kirjutatud paar kuud varem.)

Teadagi, miks Saakašvili Eestisse käima tuli

2010-01-20T22:07:00.000+02:00

Eks ikka selleks, et oma nooremat venda Matit väisata.
Aga mis teie siis arvasite?

Erakordselt hinge minev raamat

2010-01-13T01:45:00.002+02:00

Tõnu Õnnepalu "Paradiis", 2009

Mul on väga hea meel, et juhus või ettemääratus juhatas mind kokku Tõnu Õnnepalu "Paradiisiga", sest tegu on erakordselt hea raamatuga. Rõhk olgu siin sõnal hea, sest näiteks erakordselt huvitavaks seda pidada ei saa, küll aga sügavaks ja hinge minevaks.
Kui võtta ette selle raamatu pealkiri "Paradiis", siis lugema see ei kutsu, sest midagi triviaalsemat ja ära leierdatumat kui sõna paradiis annab välja mõelda. Ent kui järele mõtlema hakata, on paradiis üks väga suur ja meie kultuurile oluline sümbol, mille lahti mõtestamiseks võiks kirjutada lehekülgede kaupa.
Tõnu Õnnepalu Paradiis on midagi palju maisemat, lausa täiesti maine asi - küla Hiiumaa läänerannikul, kus Õnnepalu elas pärast ülikooli hulga aastaid. Nagu juba teada sain, on sellel külal tegelikult üks teine nimi, aga Helmi, naine, kelle majas Õnnepalu elas, nimetas selle kunagi kauges nooruses seda esmakordselt nähes paradiisiks ja Õnnepalu leidis, et see sõna on väga õige, kuigi Helmi ise leidis hiljem, et paradiislik see koht ei ole.
Loomulikult on see epistoraalses vormis raamat Õnnepalu ja Paradiisi igavese armastuse lugu. Ent mulle jäid selle raamatu tegelastest enim hinge Helmi ja tema mehe Eduardi ning
Allika Heino ehk Rebase lood. Kõik nad elasid pika ja tööka elu, kuid on nüüd juba taevases paradiisis.
Selle raamatu eripära ongi selles, et kõik mis siit leiab, on kunagi aset leidnud. Tegelikult on see ju ühe Eestimaa paiga talletamine kirjandusse ja ajalukku. Raamat on nii reaalne ja ehe, et lisatud on isegi fotod koos pildiallkirjadega.
Ühe foto peal on kolm noort mees, kes kõik jäid igavesteks vanapoisteks. Kui ma seda fotoallkirja lugesin, siis ei suutnud ma uskuda, et vasakpoolne mees pildil on Allika Heino, kuigi ometi oli hoopis parempoolne mees tema nägu. Nüüd lugesin ühest intervjuust Õnnepaluga, et fotoallkirja oligi apsakas sisse sattunud.
Mulle tohutult meeldib selle raamatu juures see, et ta õhkab siirust. Mulle ei meenu, et teist sellist raamatut oleks kunagi kirjutatud, kuid ometi on see oma vormilt lihtsaimast lihtsam. Ei mäleta ka, et keegi oleks eraldi peatükkides nii detailhaaval üles tähendanud ühe küla kõiki väravaid või loomi. Tundub nii, et kõik oma mõtted on Õnnepalu jooksvalt ja ilma väljajäteteta kirja pannud. Raamatus ei olegi muud kompositsiooni, kui et Õnnepalu on seitsmeks päevaks Paradiisi tagasi läinud ja asunud detailselt ning pingutamata meenutama Paradiisi kunagist elu ja inimesi. Pealkirjad on teksti küll pandud (näiteks "Paradiisi postkastid" või "Paradiisi põllud ja hooned"), kuid jutt kipub üsna tihti kõrvalteemadele kalduma. Ühtlasi on see raamat üsna piibellik just oma kirjutamisstiili poolest, kui välja arvata see, et kogu tekst on kirjutatud Õnnepalule väga olulisele inimesele suunatud kirjadena. Jumalat mainib Õnnepalu korduvalt ja raamat algab ka Piibli salmiga.
Selles raamatus on ka väga palju elukogenud inimese tarkuseteri, mis just praeguses eluetapis mind kõnetasid. Näiteks: "Noor inimene on oma eluga vahel nii oskamatu, sest ta tahab ikka elada, nagu elatakse, ja otsib eeskujusid ja otsib ennast, aga ei märka, et see ise käib tal kogu aeg kaasas." (lk 58)
Või ühiskonnakriitika valdkonnast: "Kui tuli vabadus ja tohtis hakata tõtt mitte ainult rääkima, vaid ka avaldama, siis ma arvasin, et inimesed hakkavadki nüüd tõtt rääkima, sest see tundus ju palju lihtsam kui keerutamine. Aga tõde on jälle teinekord mitte nii meeldiv. Ideoloogia on ikkagi meeldivam. Muutus see, et valede asemele, mida ei usutud, tulid tasapisi valed, mida hakati uskuma." (lk 61)
Paljudel eestlastel on praegu kihk mööda maailma ringi seigelda, aga nii nagu mina, nii on ka Õnnepalu jõudnud selgusele, et ennast saab otsida ikkagi enda seest, ühte kohta pikemalt pidama jäädes, mitte aga võõratest maadest läbi joostes. Sõitis Õnnepalugi Pariisi, kuid ei leidnud sealt seda, mida oleks leida soovinud. Sügava, isikliku ja äratundva raamatu kirjutas ta hoopis väikesest Hiiumaa külakesest. (Äkki oligi tal Pariisi vaja selleks minna, et kirjutamiseks ainest saada, kuni ükskord jõudis nii kaugele, et taipas - parimaks raamatuks poleks olnud mitte kuskile vaja minna? Aga võib-olla poleks ilma ära käimata sellist äratundmist tulnud?)
Ja ka Paradiisi kolis Õnnepalu selleks, et saada Paradiisi inimeste suguseks, kuid ta ei saanud: "ka mina tahtsin saada lihtsaks ja tugevaks, nagu olid olnud Paradiisi inimesed enne mind, ja mitte olla selline eputis, kes peab müüma oma sõnu." Õnnepalust sai Paradiisis kirjanik.
Ma tunnistan häbiga, et ma pole kunagi Hiiumaal käinud. Pärast "Reigi õpetajat" tekkis mul soov Reiki minna - see sama koht ja sama kirik ning pastoraat on kirja pandud ka "Paradiisi" raamatusse. Ja kui Hiiumaale satun, võib-olla juba sel suvel, tahaks kindlasti selle Paradiisi koha ka üles otsida. Mõtlen, et kas näiteks Õnnepalu ei pelga, et pärast tema raamatu ilmumist hakkavad selles maailma ühes rahulikumas kohas uudistajate hordid ringi sibama. Aga miks ka mitte.

Tõnu Õnnepalu blogi leiab siit.

Vello Vikerkaarel pole ei lühike ega pikk jutt sitt

2009-12-15T00:20:00.000+02:00

Vello Vikerkaar "Pikk jutt, sitt jutt". Kogutud lühijutud. Eesti Ekspressi Kirjastus 2009

Läinud nädala lõpus otsisin koduavarustest välja poolelioleva Vello Vikerkaare jutukogu "Pikk jutt, sitt jutt", sest raamatukogu visiteerides manitseti mind see kiiresti tagasi tooma, kuna lugedasoovijaid pidavat olema palju. Pooleli ei jäänud raamat mitte igavuse pärast, vaid seetõttu, et lugesin vahepeal teoseid, mida arvustasin raamatumaailm.ee-le.
Tõtt öelda polnud ma enne selle raamatu lugemist üldse kindel, kas Vello Vikerkaar päriselt eksisteerib. Sama küsimuse juurde on jäänud pidama ka mõni mu tuttav. Ma poleks nagu varem kuulnud, et Eestis kedagi Vikerkaare-nimelist elaks. Ka Ekspress Hotline ühtegi avalikku Vikerkaarest telefoninumbriomanikku välja ei raalinud. Veel meenub mulle kunagi agaralt vaadatud Austraalia telesari "Kodus ja Võõrsil", kus oli tegelane nimega Joey, kes oli üles kasvanud hipikommuunis. Kui selgus, et Joey perekonnanimi on Vikerkaar, siis hirnusid kõik selle peale, sest sellise nime olemasolu oli nende arvates võimatu. Niisiis usun ma, et Vello Vikerkaare näol on tegu pseudonüümiga, kuid mees ise eksisteerib küll. Ilmselt aga ei näe ta küll selline välja, nagu kolumnide juures oleval fotol.
Olen olnud Vikerkaare kolumnide suur austaja siis, kui need Eesti Ekspressis ilmusid. Nüüd, kui need Postimehes avalduvad, ei satu ma neile eriti peale, sest laupäevane leht läheb tavaliselt enne kaduma, kui mina selleni jõuan. Vikerkaare tähelepanekud Eesti elu ja inimeste kohta on paeluvad ja terased, lauseseadmised vahvad. Mulle meeldib, et ta ei tee oma naist Liinat maha, vaid Liina jääb alati arukaks ja tegusaks eesti naiseks. Liinast on jäänud raamatu põhjal väga hea mulje.
Kõige rohkem läksid hinge aga raamatu lõpuosas olevad kaks pikka juttu "Vaikiv mees Prangli saarel" ja "Rännukoer Mundo". Ma rõhutan, need läksid tõesti hinge, mitte ei olnud lihtsalt huvitavad. Lugesin need ühe jutiga lõpuni, kuigi tegelikult oleksin pidanud tol kellaajal juba magama. Ma ütleks isegi, et pikad jutud olid tunduvalt paremad kui lühemad kolumnid, neis oli dünaamikat, kohati poeetilisust ja avarapilgulist maailmavaadet. Just nagu nauditav magustoit pärast argist einet.

Jamie Magazine

2009-12-10T00:20:00.002+02:00

Olen jätkuvalt Jamie Oliveri fänn, kuigi annan endale aru, et tema ümber on ehitatud tohutu tööstus. No ja mis siis, telekast olen teda ju siiani tasuta näinud, raamatu "Jamie Itaalia" sain kingituseks. Tema ideed on tõesti kasutamiskõlblikud, lihtsad ja nakkavad.
Täna avastasin Võrus müügil Jamie ajakirja "Jamie Magazine" (hind 105 kr) - 140 lehekülge, 170 retsepti. Täitsa ime, et sellised väljaanded on suisa väikelinna toidupoodides müügil.
Alguses olin küll ajakirja suhtes skeptiline, aga olles selle lugemata läbi lapanud, hakkas kohe silma hulk häid ideid - näiteks üks kingituseidee: võta üks ilus purk ja laota sinna kihiti küpsiste tegemiseks vajalikud kuivained, purgisuu ümber kinnitada silt valmistamisõpetusega ja kirjaga "Söö mind". Retsept oli ka muidugi juures.
Ajakirjast võib leida ka üsna leidlikke kujunduselemente. Näiteks saab sealt välja rebida kuu menüü retseptidega igaks päevaks.
Jamiet ennast on muidugi ajakirjas hästi palju, aga las olla. Inimesed ju armastavad teda.
Nii et jah, kui Jamie Oliveri ümber on kommertstööstus, siis miks ka mitte, kui see inimesi inspireerib ja innustab.
Muide, ajakirja saab Eestis omale ka koju tellida siit.

Rännates Euroopa vaeseimasse riiki

2009-12-08T00:50:00.001+02:00

Marje Aksli "Minu Moldova. Diplomaadi naisena Euroopa vaeseimas riigis", Petrone Print 2008

Kui osalesin Petrone Prindi blogikampaanias, otsustasin valida auhinnaks just Minu-sarja Moldova raamatu, sest tegu on riigiga, mis tundub küll põnev, kuid kuhu ma ilmselt mitte kunagi ei satu. Ja nagu raamatust lugeda võis, ei tee Moldova hunnitu bürokraatiasüsteem turistidele oma riiki sisenemist ka kergemaks. Mis seal siis imestada, et riik on vaeseim Euroopas.
Mõnus oli Moldovas ära käia ja selle riigi kohta rohkem teada saada. Moldova alla kuuluvates Gagauusias ja Transnistrias nii mõnus polnud, kuid silmaringi laiendav küll. Siin raamatus oleksin hirmsasti tahtnud näha ka kaarti Moldova ja selle ümber paiknevate riikide kohta, siis oleks olnud pilt selgem kohe lugemise ajal. Nüüd tuleb atlas välja otsida.
Ega ma Moldovast varem suurt muud ei teadnudki, kui et tegu on korraliku veinitootjamaaga ning meeles on ka üks Moldova Eurovisooni laul.
Kurb oli teada saada, et moldovlased ei austa absoluutselt oma riiki, et ligi poolteist miljonit moldovlast on emigreerunud ja ülejäänud kolmest miljonist soovib veel pool kodumaalt lahkuda. Valitsevad endiselt kommunistid ja rahvas elab tohutus vaesuses. Vaesus ei olegi alati emigreerumise põhipõhjus. Üks põhjuseid on ka see, et inimesed armastavad seal üksteisele kaikaid kodaratesse loopida. Isegi lapsekäruga teenindusasutusse sisenemist või rasedal WC kasutamist püütakse iga hinna eest takistada.

Hakkaja Marje pingutab omalt poolt kõvasti, et moldovlaste elu kuidagigi paremaks muuta. Suurim saavutus on pereplaneerijate veebisaidi loomine ja mitmete professionaalide otsimine, kes saidile artikleid kirjutavad. Ent ridade vahelt on tunda ka autori üleolekut Moldova suhtes. Moldovlastest peab ta lugu, Moldovast eriti mitte. Ilmselt annab oma panuse Marje kogemustesse ka tõik, et oma lapsepõlve on ta veetnud praegusele Moldovale väga sarnasel Kohtla-Järvel.
Aga ega seal Moldovas kõik väga kole ka ei ole. Selles mõttes oli hea, et lisatud oli ka fotosid ning sai näha näiteks muinasjutulist talvist Narnia metsa, mosaiikidega kaunistatud bussiootepaviljone või maastikku päevalillede ja hobuvankriga Põhja-Moldovas.
Lõpuks on Marje Aksli õnnelik, et "sitasest, vabandust, Chisinaust" lõpuks minema saab. "...hakkab tunduma, et ühed ja samad inimesed on selle lagu ja pehastumise ohvrid, kuid samas ka selle põhjustajad."
Nüüd kui see raamat läbi on loetud, võib kergemalt ohata ja tsiteerida Ivari Padarit: "Eesti on väga normaalne maa."
Raamatut lugedes on aga tunda, et ajaline distants Moldova-kogemuste ja raamatu kirjutamise vahel on liiga suur - ligi viis aastat. Hetkeemotsioone ja vahetust jääb väheks. Lõpuosas oleksin ka soovitanud kõik poliitikateemalised lood üheks peatükiks koondada, sest inimesele, kes asjas sees pole, jäid need kuivaks.
Kivi tuleb paraku visata seekord toimetaja kapsaaeda, sest jääb mulje, et raamat oleks justkui toimetamata, tekst on vahepeal konarlik, kuigi on aru saada, et tekstiga on kirjutaja palju vaeva näinud. Peale kõige muu leidus ka liiga palju lauseid, kus üks ja sama sõna asus lauses kahes kohas.

1. gripiküsimus: kui kaua elab gripiviirus esemetel?

2009-11-29T11:59:00.000+02:00

(Sea)gripp ja muud viirused küll möllavad, kuid paratamatult tuleb mõningaid asju toimetada ka väljaspool kodu turvalisi seinu. Paratamatult tuleb aeg-ajalt käia ka toidupoes kraami toomas. Ja siit tulebki küsimus: kui kaua püsivad viirused asjadel, mida me poest koju toome ja mille peale on ilmselt nii mõnigi viirusesse nakatunu peale köhinud-aevastanud? Mitte mingil juhul ei saa lapse kätte anda kohe poest toodud kohukest või jogurtit.
Vastuse leidsin tervisekaitse koduleheküljelt:

Gripiviiruse säilivus väliskeskkonnas:

kõvadel pindadel – 24-48 tundi,
poorsetel materjalidel (riided, paber) – 8-12 tundi,
niisketel ja märgadel pindadel pikeneb gripiviiruse säilimine kuni 72 tunnini,
viirusega saastunud kätel – kuni 5 min; massiivsel saastumisel kuni 3 tunnini.

Allikas: Tervisekaitseinspektsioon

Lastekaitsemaailm vajab kaitset oma Herman Simmide eest

2009-11-27T18:07:00.000+02:00

Pedofiiliks osutunud lastekaitsja Kaur Hanson on lastekaitsemaailma Herman Simm. Mõlemad said pikka aega oma kuritegusid toimetada õilsa töö varjus. Vahe on aga kahe mehe puhul selles, et kui ühte on pidevalt kontrollitud vähemalt viie riigi julgeolekuorganite poolt, siis teist ehk uudispedofiili Hansonit on avalikkus võtnud vastu avasüli.
Kapo kontrollib vahetpidamata inimesi, kes tegelevad riigisaladuse ja muude oluliste riigi julgeolekut puudutavate teemadega. Kapo ülesanne on valimatult kõiki kõiges kahtlustada.
Kes aga kaitseb laste julgeolekut? Nagu selgub, lastekaitse meie lapsi paraku tegelikkuses 100 protsenti ei kaitse.
Psühholoog Andres Pulver ütleb eilses Eesti Ekspressis, et kui kõiki lasteaia-õpetajaid, lastekaitsetöötajaid jt kahtlustama hakkaks, tähendaks see üleüldise paranoilise maailmapildi tekkimist. Kui see mõte nüüd näiteks kapole üle kanda, siis ongi kapo paranoiaorganisatsioon. On's selles midagi halba? Pigem peaks ka kapo oma tööd tõhustama.
Mina leian, et tuleks siiski rohkem hoida silma peal inimestel, kes tegelevad lastega. Näiteks peaksid põhjaliku taustakontrolli läbima need, kes pakuvad ennast vabatahtlikena laagritesse kasvatajateks. Praegu näikse küll nii olevat, et kõik vabatahtlikud heategijad võetakse kahel käel vastu ega tunta huvi, missuguste inimestega on tegelikult tegu. Heategevus on salasõna, mis avab kõik uksed.
Lapse elu ja psüühika on tõsised asjad ja ühelt inimeselt ei tohi mitte keegi võtta võimalust saada täisväärtuslikuks täiskasvanuks.

Vikerkaar hilja novembris

2009-11-25T16:31:00.000+02:00

Võrus ilmutas end täna üsna unikaalne nähtus - vikerkaar peaaegu et talvel ehk meie riigi igavesel sügisel. Kuupäevaks 25. november ja välitermomeeter näitab kuut soojakraadi.

Armsad Neeme Plutuse sõbrad, tuttavad ja austajad!

2009-11-05T17:15:00.001+02:00

Kahjuks lõppes Neeme Plutuse (1972-2009) elutee siin ilmas ebaõiglaselt vara ja tal jäi täitmata kaks suurt unistust: anda välja oma teine autoriplaat ja oma luuleraamat. Esimene unistus on tänu headele muusikutest sõpradele kohe-kohe täitumas, teise unistuse täitmiseks vajame teie abi.
Neeme luuleraamatu väljaandmise on võtnud oma südameasjaks Neeme sõbrad luuleklubist Eos. Raamatu pealkirja jõudis Neeme juba ise välja mõelda. Selleks on „Päikesepistesonaat“.
Raamatusse on valitud üle 100 Neeme parima luuletuse, valikut on aidanud teha Neeme sõber, toimetaja Meelis Lainvoo ja luuletaja-toimetaja Igor Kotjuh. Raamatu tagaosas meenutavad Neemet tema sõbrad ja kaasteelised ning Igor Kotjuh avaldab ülevaate Neeme luulest.
Raamat on peaaegu kokku pandud. Nüüd on puudu rahast, mis kulub raamatu trükkimiseks.
Kui sa soovid anda panuse Neeme raamatu väljaandmiseks, palun tee omale sobivas suuruses ülekanne Neeme tütre pangakontole:
Maarja Plutus, 4278647232904, Krediidipank.
(Kontot haldab Neeme elukaaslane ja lapse ema Eha.)
Kõik toetajad saavad raamatu ning nende nimed avaldatakse raamatus (välja arvatud juhul, kui toetaja seda ei soovi.)
Kõik raha, mis raamatu müügist tulevikus tuleb, läheb samuti Neeme tütrele.

Ette tänades,
Neeme sõbrad luuleklubist Eos

Kust saada tavalist pirukataina retsepti?

2009-11-05T15:37:00.001+02:00

Tahaksin teha neid tavalisi pärmitainapirukaid, mida paljud vanaemad ja tädikesed teevad ja mida saaks täita näiteks singi, kapsa või porgandiga.
Kas kellelgi on seda retsepti?
Internetist hakkasid silma kahjuks ainult lehttaignapirukad ja muud ebatavalisemad küpsetised.

Petrone Printi värskeimad üllitised

2009-11-03T23:19:00.004+02:00

6. novembril ilmuva Berit Renseri ja Terje Toomistu hüpnootilise reisiromaani “Seitse maailma” treiler:

Justin Petrone intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Eesti”

(Minu muljeid selle raamatu kohta loe siit.)

Kaja Tampere intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Soome”:

(Sellest raamatust kirjutan ma siin.)

Meeleolukas meenutus raamatu “Minu Austraalia” esitluspeost:

Nende raamatutega saad tutvuda ja neid osta kirjastuse Petrone Print kodulehelt.

Kui Sul on aga soov saada ühte Petrone Printi raamatut täiesti tasuta, siis osale blogikampaanias. Selleks tuleb Sul postitada oma blogis need samad viis linki, mis minul siin ülal välja on toodud.
Kampaania reeglid:

- Blogi peab olema juba enne kampaaniat aktiivselt toimiv
- Lingid peavad olema aktiivseks tehtud
- Lisaks linkidele tuleb postitada ka reeglid ja auhinnaraamatute nimekiri, et ka Sinu sõbrad saaksid tahtmise korral kampaanias osaleda.
- Kampaania algab 3. novembril ja kestab 3. detsembrini
- Üks blogi tohib osaleda üks kord.

Pärast postitamist saada oma meil blogilingiga aadressile blogikampaania@gmail.com ja anna teada, millist raamatut sooviksid endale kingiks ning kuidas sooviksid seda kätte saada (kas tuled ise Tartus järele või lisad oma postiaadressi).

Minu keraamika vol 4 - My pottery vol 4

2009-11-01T12:50:00.010+02:00

Suhkrutoos - sugar-bowl
Kruus - a mug with fingers
veinipokaalid - wine goblets
lilleanum (ülesriputatav) - flowerpot
suur vaas - vase
lilleanum - flowerpot
kauss - bowl
Kaks pisikest anumat inspireeritud kividest - two tiny vessels (inspired by stones)
vaagen - platter
vaas - vase
kruus - mug
muumimaja - Moomin house
neli munatopsi - four eggcups

Siit üks huvitav keraamika-netilehekülg: Botbyl Pottery

Minu keraamika vol 3 - My pottery vol 3

2009-11-01T12:06:00.006+02:00

kann - jug
kurn - sieve
sama - the same
sibulanõu - onion container
vaas - vase
kruus - mug

kauss - bowl
kauss - bowl

keeksivorm - cake form

Halloween

2009-10-30T23:02:00.003+02:00

Halloweeni ma ei tähista, kuid ei kutsu ka kedagi üles seda boikoteerima. Küll asjad ükskord niisamagi paika loksuvad ja inimesed mõistavad, et halloweeniga on eestlastel sama vähe pistmist kui pingviinil Aafrikaga. Ent kui keegi mu ukse taha peaks tulema sellise mageda lausega, nagu "Komm või pomm", siis ütlen väga sõbralikult, et palun tulge mardipäeval tagasi.

Sügisene mürareostus

2009-10-27T14:25:00.004+02:00

Küllap pole ma ainus, kes on oma pahameeleks täheldanud, et tänapäeva koristustöölised ei oska käsitseda enam sellist tööriista nagu reha. Selle asemel on välja toodud hirmsasti undavad puhurid, millega üritatakse lehti hunnikutesse puhuda.
Tulin täna lapsega Võru beebikoolist ja kuna ilm oli hea (+9 kraadi), otsustasin lapsega tunnikese või pool kesklinna "pargis" mänguväljakul aega veeta. Samal ajal oli kolm Pesumatit ametis ühelt imepisikeselt murulapikeselt sügislehtede kokku ajamisega. Müra oli nii valju, et lapsega polnud võimalik rääkida, niisamuti ka mänguväljakule tulnud tuttavaga.
Peale puhuri liikus ringi ka mingi masin - ilmselt murutraktor, millele oli kinnitatud taha riidest korv. Sellega üritati samuti lehti kokku saada ja seda kõike ühel väga pisikesel murulapil. Mingi osa lehti suutis masin üles rookida, ülejäänud jäid ikka maha. Meie tulles nad puhusid, meie lahkudes ei paistnud tööle veel kaugeltki mitte lõppu tulevat.
Ma ei saa aru, mis lolli mängimine nüüd siis lahti on läinud? Kas tõesti enam ei püsi inimestel rehagi käes? Selle ajaga, mis nad seal puhuriga jahmerdasid ja naftat kulutasid, oleks ammu kõik lehed kokku riisutud olnud. Kui arvestada, kui suurt müra see puhur tekitab, siis võib ka arvata, millist ebameeldivat vibratsiooni see masin inimese käes tekitab. Kas selline mürareostus väidetavas puhketsoonis on ikka aktsepteeritav?

Ausalt alasti

2009-10-04T11:10:00.004+02:00

Maire Aunaste "Mitte ainult meestest", 2009

Maire Aunaste on üks väheseid eetlasi, kes on aastate jooksul julgelt ennast rahva ees alasti kiskunud. Seda muidugi ülekantud tähenduses. Mulle sellised inimesed väga meeldivad ja nende inimeste raamatuid tasub lugeda erinevalt näiteks mõnest muust viimastel aastatel ilmunud biograafiast, mida lugedes taipad igal leheküljel, kui palju on tegelikult ütlemata jäetud. Elu on õpetanud mind hindama inimeste siirust.
Maire mulle meeldib, sest ta on väga inimlik inimene. Ta ei salga oma vigu ja oskab olla enesekriitiline. Maire tunnistab ausalt, et läks 1986. aastal Viru hotelli soomlase Jorma tuppa sellepärast, et saada omale ahvatlevaid riidehilpe.
Kirjutada oskab ta hästi ja raamatusse on ta üles tähendanud huvitava ja kõneka valiku oma elu seikadest alates sellest, kuidas ta maal suvesid veetis, Viljandi kultuurikooli läks ning kuidas temasse armus Kreeta mees Andreas - ainus mees, kes Maire arvates temast tõeliselt sisse võetud on olnud. Kogu seda värvikat memuaarimaali raamistab aga vaikse hotelli otsinguteseeria kaugel Tais.
Kindlasti võivad paljudele huvi pakkuda Maire arvukad meessuhted. Mina nende üle seda raamatut kätte võttes ei janunenud. Küll aga tuli mul pärast lugemise lõpetamist veenduda, et vaat meestega küll Mairel elus vedanud ei ole. Võib ka olla, et ta on valinud neid valesti, kuid seda järeldust raamatu põhjal teha ei saa. Kurb oli ka lugeda nende arvukate inimeste saatuse kohta, kellega Mairel elutee on mingit moodi ristunud. Uskumatu, et üks inimene on olnud tunnistajaks nii paljude kurvale saatusele, kuid ise on ta samadest oludest ikkagi võitjana välja tulnud.
Mind hämmastas ka Maire söakus ja kiire otsustusvõime suurte muudatuste tegemisel oma elus. Küll läks ta 16aastaselt Viljandi kultuurikooli, küll sama vanalt Leetu saabaste järele, küll noore tüdrukuna teise ilma otsa Tšeljabinskisse tehasesse kontimurdvale tööle, küll hilisemas eas USAsse. Kui kogu seda süžeed jälgida, jääb mulje, et kodutunne ei ole Mairel eriti välja arenenud. Enamik inimesi ilmselt ei suudaks ühiselamuski elada, eriti kui tuleb olla tunnistajaks sealsetele mõrvadele.
Kui küsida, kas soovitan seda raamatut lugeda, siis mina igal juhul soovitan küll.

Esimene kohtumine Juha Vuorineniga

2009-09-27T13:59:00.003+02:00

Ühel päeval hakkas mulle raamatukogu uudiskirjanduse riiulil silma Juha Vuorineni (s 1967) raamat "Kristiani noorusaastad". Ausalt öeldes oli mul juba ammu plaanis tutvust teha kirjanikuga, kellele Soomes suisa kultuskirjaniku tiitel on omistatud.
"Kristiani nooruaastad" on Vuorise eesti keeles ilmunud teostest viies ja viimane. Kronoloogiast lähtudes tulekski seda ehk esimesena lugeda, sest nagu ma aru saan, räägivad ka ülejäänud raamatud seksi- ja napsuhuvilisest Kristianist, kuigi seal ei ole Kristian enam peategelane. Noorusaastate raamatus on ülekaalus huvi seksi järele, kangema kraami kõrist alla laskmisega näeb seal vaeva hoopis Kristiani isa.
Mõnes mõtte on raamat üsna vaimukas ja kirjeldab üsna hästi teatud tüüpi soomlasi. Nii nagu käitub Kristiani isa Otto Pesonen Kanaari saarel, nii peab stereotüübi kohaselt end Eestis üleval palju ülekaalulisi soomlasi, kuid ega paljude eestlastegi puhul rämedusest, roppustest ja ebaviisakustest puudu tule. Pool raamatust, mis jutustab Kanaaride reisist, kõnelebki ju pigem Kristiani isast kui noormehest ise ja see teeb selle raamatu üpris hüplikuks. Algus ja lõpp on aga hoopis teisest vallast. Kui muidu on raamatus küllalt palju elulist (need teavad omast käest, kes noored poisid on olnud), siis lõpuosa on küll ausalt öeldes absurdne: ei usu ikka küll, et süütuse kaotamise ööl on üks noormees võimeline tütarlapse rinnad nii ära imema, et ta vajab järgmisel päeval arstiabi. Muidu aga meeldib mulle just selle raamatu ajaline taust. Huvitav on lugeda, milline oli tollal noortemood ja lemmikmuusika. Lahti sinisest õlust lugedes kangastus silme ette pilt Eesti noormeeste 80ndate lõpu õllepurkide kollektsioonidest jne.
Kas raamat meeldib või ei meeldi, selle otsustab lõppkokkuvõttes lugeja taluvusetase. Roppusearmastajatele on see kindlasti maiuspala, siivsamad ilmselt tahaksid nii mõneski kohas öökida ja jätaksid raamatu pooleli. Kaur Kender on minu meelest igal juhul hullem.
Kuna Soome kirjanikud mulle üldiselt sümpatiseerivad, siis ilmselt loen tulevikus ka mõne muu Vuorineni teose läbi, kuid koju ma neid ostma kindlasti ei hakka.

Muide, Juha Vuorinenil on olemas ka blogi: http://www.metrolive.fi/blogit/eldictador/ ja seal saab tutvuda mehe sündsama poolega.

Majoneesi-, hapukoore- ja kastme-eestlased

2009-09-16T10:43:00.005+02:00

Kui suur osa maailmast ei kujuta ette peaaegu ühtegi rooga ilma oliiviõlita (või poslamaslata), siis eestlased jagunevad laias laastus kaheks: külma kastme eestlasteks ja sooja kastme eestlasteks.

Külma kastme eestlased jaotuvad omakorda kahte lehte: majoneesisõbrad ja hapukooretarbijad.

Suur hulk eestlasi ei näe hapukoorevabadel söögiaktidel mingit mõtet. Hapukoort pannakse kõikvõimalikesse salatitesse (eriti aga tomati-kurgisalatisse) ning pigistatakse keedetud kartuli peale. Muidugi ei puudu hapukoor ka ahjus küpsevalt kapsarullilt või pannil särisevalt praekanalt.

Hapukooreinimesed ei mõista, kuidas on võimalik, et osad inimesed suskavad hapukoore asemel toitudesse sellist e-ainetest kubisevat jälkust nagu majonees. Aga majoneesiinimesed teavad, et majonees sobib absoluutselt iga toidu sisse, näiteks salatisse või peedisalatisse ja muidugi ka keedu- või praekartuli peale, sest majoneesil on ikka maitset. Majonees rikastab iga toitu, sellel on iseloomu, see muudab roa nüansirikkamaks. Majonees ei ole selline lääge, hapu ja ääretult kaloririkas möks nagu hapukoor.

Kolmas osa eestlasi - kastme-eestlased ehk mõnes kõnepruugis ka soustieestlased - ei mõista üldse inimesi, kes söövad kartulit hapukoorega ja on nii ebakorralikud ehk siis teisisõnu, olgem ausad, ütelgem otse välja - nii laisad, et ei valmistagi kastet ehk sooja jahukastet. Soe jahukaste on ainus asi, millega keedukartulit süüa sobib. Majoneesi olemasolust ei tea kastme-eestlased üleüldse midagi ja ärge palun minge neid sellise õudusega ka hirmutama. Et lõpuni tõele truuks jääda, tuleb tunnistada, et erinevalt majoneesist kasutavad kastme-eestlased siiski ka hapukoort, sest tomati-kurgisalat ilma hapukooreta ei tuleks kõne allagi. Vastasel juhul poleks see lihtsalt piisavalt rammus ja võib tekkida oht, et kõtuke ei saagi täis ja mis siis saab, kui kõht tühjaks jääb, selle peale ei taha mitte mõeldagi. Igasse päeva kuulugu soe toit ja küllaldane kaloraaž!

Majoneesi-Jaani tõeline kokkuhoid

Et majoneesiteemadele juba kord laskusime, ei saa jätta valeloori ka selliste inimeste peale, nagu seda on meie austatud rahvaesindaja Jaan Kundla, Riigikogu liige, endine keskerakondlane. Eesti ajakirjanduses on palju lõõbitud Kundla üle, kes ostis bensukast riigi raha eest majoneesi ning hiljem märkis, et seda läks tarvis kohtumisel valijatega. Tõde on see, et Jaan tõesti ostis majoneesi ja tõesti ka võttis selle kohtumisele valijatega kaasa. Nimelt läks ta kohtuma naispensionäridega ühele pensionäride peole. Tädikesed olid hakkinud oma materjalist juba kartulisalati valmis, puudu jäi veel majonees ning seda Jaan Kundla ostiski selle asemel, et kulutada Paide Maksimarketis riigi raha mitmele kilole kallile ja ebausaldusväärse maitsega poekartulisalatile.

Väga häid eesti raamatuid

2009-07-22T12:37:00.002+03:00

Tasapisi hakkavad mulle head eesti raamatud meelde tulema.
Näiteks tuletati mulle meelde Mati Undi "Sügisballi", mida esimest korda lugesin 2000. aastal ülikooli esimesel kursusel valikainena võetud 4 AP-se Rein Veidemanni eesti kirjanduse aine raames. Eelkõige vaimustas mind toona Undi erudeeritus. Nagu selgus, võib seda raamatut julgelt teist kordagi lugeda, veendusin eelmisel nädalal.
Nii et palun jätkake huvitavate ja lõpuni kaasa haaravate raamatute nimekirja. Mina panen siia need, mis kohe hetkel meelde tulid. Kuid palun ärge lisage siia "Tõde ja õigust".

1. Mati Unt "Sügisball"
2. Andrus Kivirähk "Mees, kes teadis ussisõnu"
3. Andrus Kivirähk "Rehepapp ehk november"
4. Jan Beltrán "La mala vida ehk neetud elu"

Jan Beltránist Võrumaa Teatajas

2009-07-14T17:30:00.004+03:00

Kuna Võrumaa Teataja ei olnud isegi pärast korduvat nurumist nõus seda artiklit veebileheküjele üles panema, siis olen sunnitud selle avaldama siin ehk alternatiivkanalis. Jumal tänatud, et blogid on olemas. Siit saate menuki autori kohta rohkem teada ja muidugi ka romaanist "La mala vida ehk neetud elu".
Klõpsa pildil suuremalt nägemiseks!

"Puhastuse" ja "La mala vida..." sarnasused

2009-07-03T00:39:00.003+03:00

Sofi Oksaneni Eesti ajaloo ainetel põhinev romaan "Puhastus" on tuttav juba paljudele, ent Võrumaal Antslas sündinud ja praegu Hispaanias elava Jan Beltráni (varjunimi) tõsieluromaan "La mala vida ehk neetud elu" ilmselt veel mitte, sest raamat jõudis alles hiljaaegu müügile ja pole veel palju vastukaja jõudnud saada. Olgu öeldud, et tegu on minu teada esimese eesti autori teosega, kus nii põhjalikult homoseksuaalide elu kajastatakse. Mul õnnestus see raamat otse autorilt ja toimetaja Oliverilt otse oma postkasti saada, on juba läbi loetud ning soovitan julgelt ka teistele. "La mala vidast..." tuleb mu blogis veel põhjalikumalt juttu, kuid nende kahe raamatu peale mõtlema hakates leidsin neis üksjagu sarnasusi:

1. Mõlema autoriteks on Eesti juurtega inimesed, kuid mõlemad elavad välismaal. Tekib küsimus, kas inimene peabki elama väljaspool Eestit selleks, et hea raamat sünniks. (Soovitage algusest lõpuni huvitavaid eesti autorite raamatuid! - mõningaid tean muidugi ka ise.)

2. Mõlemad raamatud on algusest lõpuni kaasa haaravad, igavaid momente peaaegu et ei tekigi.

3. Mõlema lõpp läheb eriti "kuumaks" ning finaalis tabab mõningaid tegelasi ootamatult surm. Kuigi mõned tegelased kannatavad ebaõiglase ülekohtu all, lõpetavad head hästi ja pahad halvasti.

4. Mõlemad raamatud on ladusa keelega ning täis värvikaid väljendeid. Mõlemas leidub ka palju roppusi (mõlemad sisaldavad ka seksuaalstseene).

5. Mõlemad käsitlevad aegu Eesti ajaloos.

6. Mõlemas romaanis on ka kohad, mis pisarad välja meelitavad. Ning mõlemast saame lugeda, kui ebaõiglaselt võib kohelda inimest a) oma lähedane sugulane, b) valitsev võim.

7. Mõlemat raamatut julgen soojalt soovitada. Kes soovib, saab minu käest laenata.

Boikott ilmajaamale!

2009-07-02T10:53:00.006+03:00

Mäletan juba varasest lapsepõlvest, kuidas Urmas Ott õhtul AK-s teatas, et homme sajab lausvihma, kuid järgmine päev oli niivõrd päikseline, et me läksime kogu lasteaiaga Võsu randa.
Rohkem kui 20 aastat hiljem ei ole ilmateate usaldusväärsus mitte grammigi paranenud. Eile ütles AK ilmaneiu veendunult, et homme ehk siis täna tuleb mõnus rannailm. Paraku aga äratas mind hommikul pekslev vihm vastu aknaid ja müristamine. Praegu on sooja kõigest 16 kraadi. Plaan oli minna täna randa, kuid võta näpust.
Nali on veel see, et esmaspäeval sai räägitud, et mõelda vaid, juba reedeks lubas ilmateade vihma. Tegelikult aga tuli tohutu vihm alla juba teisipäeval.
Mööda panevad nii ilmaennustajad kui ka riiklikult doteeritav ilmajaam. Mu äi tegeleb ilmaennustamisega. Hiljuti kordas Kanal 2 tema kuuajatagust kuiva ilma lubanud ennustust ning sinna kõrvale siis seda, mis tegelikult toimus ehk suuri vihmasadusid ja mõningaid üleujutusi. Kõik see kokku paistis vanainimese mõnitamisena. Seda aga küll Kanal 2 tähele ei pane, et nende ilmaneiud kostitavad vaatajaid samuti päevast päeva valeinformatsiooniga. Kui ilmaennustajad ennustavad täiesti tasuta, siis ilmateatajad saavad oma "töö" eest palka.
Lõpetagem ükskord see rahva lollitamine!

Öökullid

2009-06-27T15:51:00.001+03:00

Shabby chic owls (eesti keelde raske otse tõlkida).

Idee ja õpetus ajakirjast Create & Decorate, june 2009.

Ja mitte üks tont ei pääse edasi

2009-06-25T00:41:00.005+03:00

Vastseliina maarahva laadal näitasid setod või võrokesed - neid kipub seal Vastseliinas pooleks olema - nutikust üles, kuidas takistada kiirelt ja kergesti autode edasipääsu ebasoovitavasse kohta. Ei mingeid linte või kraanadega barjäärikivide paika tõstmist - lihtne ja loogiline.

Nutikad olid ka need, nende seas siis ka meie, kes oskasid laadale läheneda just seda teed mööda, mis pildil näha. Lõputus autodevoolus kilomeetreid enne Vastseliinat kihutas meist mööda küll üks hiiglaslik Bemm, kuid olen kindel, et jõudsime sellest siiski oluliselt varem pärale.

Eelkiitus "Puhastusele"

2009-06-13T14:46:00.004+03:00

Sofi Oksaneni "Puhastus" ei ole mul veel päris lõpuni loetud, kuid kibelen seda raamatut juba soojalt kõigile soovitama. Tegu on erakordselt hea raamatuga, milles on ühendatud nii suurepärane teostus kui ka kaasakiskuv hingestatud lugu. Väga detailitäpne Eesti elu tundmine läbi kogu 20. sajandi ja tubli annus mõtlemisainet. Keskendutud on loo jutustamisele, mitte soovile tõestada oma intelligentsust erinevate kirjandusharjutuste kaudu.

Ma arvan, et sellest raamatust räägitakse Eestis veel palju.

Miks kurgitaim närtsib?

2009-06-09T11:05:00.004+03:00

Kas keegi internetiavarustes oskab vastata, miks toas ettekasvatatud kurgitaim läheb kollaseks ja närtsib kasvuhoones?

Kasvatasin toas kurgid seemnetest ette ja viisin maale ämma kasvuhoonesse. Muld on väga korralik ja ka vett on taimed regulaarselt saanud. Keemilist väetist ega mürke pole kasutanud. Kuu aega tagasi vajus üks taim ära, teised jäid ellu. Nüüd saime juba ühelt taimelt kurke, ent kõik teised taimed on kollased ja närtsimas, kuigi pisikesed kurgid on juba küljes. Milles võib olla põhjus?

Olgu öeldud, et need kurgitaimed, mis ämm ise hiljem ette kasvatas, on kenad ja rohelised.

Valimistulemustega võib rahul olla

2009-06-08T11:14:00.002+03:00

Eile õhtul valimisstuudiot jälgides olin šokeeritud, kui teatati, et sotsid ehk teisisõnu Ivari Padar ei saanud ühtegi mandaati europarlamendi valimistel. Õnn oli suur, kui veidi hiljem selgus, et siiski sai. Olin väga Ivari poolt, sest mõistlikumat meest annab otsida. Olen ammu aru saanud, et Eesti inimese loomuga sotsiaaldemokraatia kokku ei lähe. Üldmass jookseb ikka nende järele, kes rohkem raha lubavad.
Peamine on, et Reformierakond kuskile ei pääseks. Sellega olin siiski juba ette leppinud, et ühe koha nad ikka võtavad ja õnneks nad tõesti kahte häält ei saanud. Isegi Keskerakond pole nii hull kui Reform. Keskerakond on oma trikkidega vähemalt läbinähtav. Mul on väga hea meel, et protestikandidaat Indrek Tarand tohutult hääli kogus. Kui mul poleks kindlat maailmavaadet, oleksin protesti pärast samuti tema kasuks otsustanud. Tarand oskas ennast väga õigel ajal letti panna.
Mina ise Ivarit ei valinud. Minu hääl läks rohelistele, kuigi teadsin, et europarlamenti nad tegelikult ei pääse. Rohelised said küll "ainult" 10 845 häält, aga minu meelest on see ikka väga hästi. Rohelisi ei hääleta ju suvalised inimesed, kes jooksevad ühel hetkel ühtede, teisel hetkel teiste valimislubaduste suunas. Rohelistele pole põhjust ka süsteemivastaseid protestihääli anda. Rohelisi valivad ikkagi väga konkreetse maailmavaatega inimesed ja ma olen õnnelik, et neid on meil Eestis tublisti. Need inimesed on meie riigi tegelik mõistus ja südametunnistus. (Ma ei taha siin kiita ennast, vaid tõelisi tublisid ja hakkajaid inimesi.) Tegelikult on kahju, et rohelised siiski europarlamenti ei pääsenud, sest neil oleks seal koos kogu Euroopa rohelistega ühiselt palju rohkem võimalik ära teha kui siin Eestis meie närikute parlamendis.

Kalamees ja Sandra päästsid Eurovisiooni

2009-05-17T13:14:00.004+03:00

Tundub, et olen nagu Veiko Märka, kes mitte kunagi ei suuda vastu panna Eurovisiooni kommenteerimisele.

Lühikokkuvõte on, et sel aastal päästis kogu selle üldise keskpärasuse Norra võidulaul ning Eesti jaoks tõstis ürituse väärtust meie "Rändaja" lugu. Minu arvates pole juba väga ammu olnud eestlased nii üksmeelselt rahul Eesti looga ja kogu Euroopa nii üksmeelselt võidulaulu poolt. Minu ennustus läks täppi, et Eesti tuleb esikümne hulka ning Norra lugu "Fairytale" võidab.

Kulutasin isegi ühe kümnekroonise Norra kasuks. Paljud riigid mõtlesid välja ei tea mis vigureid, et vähegi edu saavutada, ent siis tuli üks valgevene noormees Norrast, kirjutas laulule viisi ja sõnad, laulis ise oma siiras armsuses ning rohkem polnud vajagi. Laul, rõhutan LAUL, peab olema hea, siis pole sinna juurde muud tarviski. Alexander Rõbak oli loonud lihtsalt imeliselt mõnusa suvemuinasjutuliku fiilingu ja laulu rütmis kaasa hõljumine pani ajus tööle need kohad, kus tekivad head emotsioonid. Seda laulu kuulaks nüüd lõputult...

Mulle meeldisid ka Prantsuse ja Venemaa lood, kus tulemus saavutati ilma igasuguste imevidinate ja poolemiljoniliste kleitideta. Esimese esitus oli küll stiilne ja hingestatud, ent ma ei usu, et ilma refräänita lauluga Eurovisioonil suurt edu saavutaks. Võidulaul peab ikka kummitama jääma. Venemaa lugu mulle esimest korda kuulates ei meeldinud, ent korduses hakkas selle sügavus mõjuma.

Rohkem häid lugusid nagu ei leidnudki. Silma torkas näiteks kreeklase Sakise suurepärane tants, kuid ma ei saanud üldse aru, mis kamm oli ETV kommentaatoritel Olav Osolinil ja Marko Reikopil selle mehega, et nad järjepanu teda jutuks võtsid.

Suur pettumus oli mulle sel aastal Soome, kes jälle lasi oma selgroo ja isikupära lõdvaks ning tuli europüünele üsna maitselageda ja ammu moest läinud diskolooga.

Minu edetabelis oleks niisiis Norra platseerunud esikohale ja Eesti teisele. Mul on hea meel, et valisime laulu, mis meeldis, mitte aga ei hakanud nuputama, mis võiks eurooplastele peale minna. Väga kiiduväärt on, et julgesime minna välja oma kauni eesti keelega. Tõlkisin mõttes "Rändaja" inglise keelde ja kõlas ikka koledalt küll. Endaks jäädes saavutab kõige rohkem ja ega võidu peale me väljas ju polnudki, sest võistluse korraldamine viiks riigi ilmselt pankrotti. On ju tore, kui Eurovisioon toimub igal aastal erinevas riigis. Rikas riik Norra võib vaesel ajal nüüd järgmise peo korraldada.

Nii et ega midagi, eestlased, häid lugusid meil igal aastal küll ei tule, aga osaleme Eurovisoonil ikka edasi. Väidetavalt ju tegu rahvusliku hobiga.

Mannid

2009-03-13T19:29:00.004+02:00

Üks asi ajab mind siin Võrumaal kergelt muigama. Nimelt kutsutakse siin umbes pooli naisi Mannideks, olgu nende nimi siis milline tahes. Ainus eeldus on, et naise nimi peab algama m-tähega.

Kui te tahate südamest naerda

2009-02-25T22:14:00.003+02:00

...siis soovitan lasta (juhul, kui te seda veel teinud pole) Google'i tõlkijal oma blogi näiteks inglise keelde tõlkida.

Naerda saab tõepoolest kõvasti, aga kui mõni võõrkeelne blogi eesti keelde ümber panna lasta, siis suurt abi sellest kahjuks pole.

Näiteks sain ma oma blogi inglisekeelsest versioonist teada, et meil Eestis on laulja Tõnis Mountain ja kirjanik Heljo Pine. Mihkel Iron on aga kirjutanud raamatu "Face Black Mud".

Ärge ostke "rahvuslikke" Hiina ketse!

2009-02-18T11:29:00.003+02:00

Tänase Eesti Päevalehe Ärileht teatab meile uudisest, et lähiajal hakatakse Hiinas tootma Muhu, Hargla ja mulgi rahvusmustritega ketse. Päevaleht on need tituleerinud juba enne esimese partii väljatulekut "folgipapudeks" ja "rahvuspapudeks" ning avaldab arvamust, et tegu on tulevase trenditootega.

Ideed kiidab ka innovatsiooniaasta juht Urmas Kõiv, väites: "Tuleb murda mõtlemine, et kets on kets." Koguni Eesti Rahva Muuseumi kuraator ja rahvariideuurija Reet Piiri ütleb, et "see on meeletult hea ja ootamatu idee".

Väga masendav on sellist uudist lugeda. Tegu on ju tegelikult vaid paari ärimehe nupuga ideega lollikeste eestlaste pealt kõvasti teenida, sest viimasel ajal saab neile pähe määrida ju kõike, mil vähegi rahvuslik värving külje. Mingit innovatsiooni Eesti jaoks ma selles küll ei näe, kui järjekordselt Hiinas mingit pahna toodetakse.

Enne, kui siirdud ""rahvuspaput"" (vajab tõesti kahekordseid jutumärke) tellima, katsu mõttes leida vastus järgmistele küsimustele:

Kui suur on nende ketside omahind? (Eestis plaanitakse neid müüma hakata 349-399 krooniga.)
Kui palju üritatakse iga jalatsipaari vahelt teenida?
Kui palju teenib palka hiinlane, kes neid kaugel Hiina vabrikus valmistab? Kas sellel hiinlasel on tervisekindlustus? Mitu tundi päevas peab see hiinlane rügama? Kas äkki valmistavad seda toodet hoopis lapstöölised?
Kui palju saastab selliste ketside tootmine Hiina loodust ja kui palju tekib loodussaastet ketside transportimine Eestisse?
Viimaseks võiks mõelda, kui kaua selline kets vastu peab, mis materjalist see on valmistatud ja milise jälje see jätab jala tervisele.

Innovaatilise idee autoritelt me sellele küsimusele kunagi ausat vastust ei saa, see on enam kui kindel.

Innovatsioon oleks see, kui sama toodet valmistaksid eestlased ise jala- ja loodussõbralikust materjalist siinsamas Eestis. (Muide, näiteks Võrus on koguni kaks kingavabrikut: Ritico ja Abris. Tooted on täitsa korralikud ja vastupidavad.)

Tõelisest innovatsioonist saaks rääkida siis, kui tennisetaldu toodetaks siin Eestis taaskasutatud plastmaterjalist ehk nendest pakenditest ja pudelitest, mida osad usinad eestlased küll kokku koguvad, aga mis lõpuks visatakse prügimäel ikka kogu muu sodi sekka.

Eesti rahvusele mõjuks hästi, kui eestlased telliksid laulu- ja tantsupeole ning muudele üritustele minekuks rahvuslikud ja traditsioonilistel meetoditel valmistatud jalatsid Eesti käsitöölistelt või valmistaksid need koguni ise. Sellega pakuksime tööd ja leiba Eesti käsitöölistele ning meie raha ei läheks üksikute ärimeeste ja hiinlaste kätte. Vaat see võiks hoopis olla üha kasvav trend, mitte Hiina kets.

Kutsun kõiki üles "rahvuslikke" Hiina ketse mitte ostma!!!

Kuidas Võrumaalt pärit inimest ära tunda 2. osa

2009-02-04T15:48:00.003+02:00

Jätkan Võrumaal kuuldud keeleliste markerite väljatoomist, mida pean tänapäeva siitkandi inimeste omapäraks. Niimoodi ei räägi nad mitte murret, vaid n-n kirjakeelt. Rõhutan, et mina olen pärit Rakverest, elanud vahepeal Tartus ja pole selliseid sõnakasutusi varem kirjakeele sees kuulnud. Kui neid sõnu või väljendeid kasutatakse näiteks ka Järvamaal või Hiiumaal, andke aga julgelt teada, sest see siin ei pretendeeri absoluutselt teaduslikule uurimusele.
Eelmised eripärad võib leida siit.
1. Umbisikulise tegumoe eitavas vormis ei ütle nad näiteks "nii ei tehta" või "seda ei sööda", vaid ütlevad hoopis "nii ei teha", "seda ei süüa". St kasutavad umbisikulises eituses da-tegevusnime. Selline ütlemine paneb võõral ilmselgelt kohe kõrvu kergitama.
2. Pudistamise asemel ei ütle nad "ta pudistas saia", vaid "ta poodas saia". Sellel sõnal on olemas ka reaalne murdeline taust. Pika otsimise peale leidsin Võru-Eesti sõnaraamatust ka selle sõna ma-tegevusnime ja teised pöördevormid üles: puu:tma, puu:taq, pooda. Seda q tähte sõna lõpus ei hääldata välja, selle asemel tehakse siuke röhitsuse moodi häälitsus. Mina ise ei ole seda häälikut inimeste jutus kunagi õieti välja kuulnud. Eesti keeles nimetatakse seda q-d kõrisulghäälikuks ehk larüngaalklusiiliks.

3. Hammustamise või isegi kergelt näksamise kohta ütlevad purema. Teeb nalja küll, kui nende sõnul purevad neid isegi sääsed. Kord küsisin ühelt politseiametnikult täpsustuseks, kas koer hammustas inimest või lausa pures. Vastus kõlas: aga mis seal vahet on? Purema on murdelise päritoluga: purõma.
4. Laialt on siinkandis levinud sõnad sääne (om. säändse) ja määne. Esimene tähendab selline. Teine aga küsisõna milline. Need sõnad on siin niivõrd levinud, et neid kasutavad ka need, kes muidu siivsalt rääkida üritavad.

5. Pontšikute asemel on väga levinud öelda sai. Näiteks lapsele pontšikut pakkudes küsitakse: kas sa saia tahad? Mõnel pool nimetatakse kohupiimapontšikuid ka kukliteks. Saia kohta ütlevad muidugi ka sai.

Stetson ja nääripidu Luunja kultuurimajas

2009-01-28T23:56:00.005+02:00

Millise järelduse peaks tegema tõsiasjast, et viimasel 500 korral on siinsesse blogisse sisenetud muuhulgas järgmiste märksõnade kaudu?

musta pori näkku - 9
stetson kaabu - 5
stetson-kaabuga mees - 3
stetson raud - 2
stetson mihkel raud - 2
peeter volkonski musta pori näkku
musta pori näkku, stetson
singer vinger luunja volkonski
volkonski luunja kultuurimaja
anne veskit keppimas
peeter oja volkonski luunja anne veski
stetson kaabu mihkel raud
mihkel raud musta pori
isikud musta pori näkku
stetson kaabuga
mihkel raua raamat

Näib nii, et stetson-kaabuga mees ja Peeter Volkonski esinemine Luunjas on jätnud eestlastesse ootamatu ja lisainfo järele januneva jälje.

Palun hääletage teie ka!

2009-01-28T13:34:00.002+02:00

Nagu näete, on mu blogi paremas servas üks poll. Palun vastake teie ka sellele, olete te siis siia juhuslikult sattunud või blogi pidev lugeja! Oleksin väga tänulik!

Need on nimelt raamatud, mida mina eelmisel aastal juhtusin lugema, ning ma olen väga huvitatud teada saama, kui palju teised inimesed neid samu teoseid läbi lugenud on.

Maire Aunaste ja tema maskott

2009-01-14T00:02:00.004+02:00

Juhtusin täna ühe silma ja ühe kõrvaga kuulma-nägema ETV uut saadet "Head uudised". Saatejuhtidena olid välja reklaamitud Maire Aunaste ja Emil Rutiku. Tõepoolest, mõlemad persoonid olid stuudios kenasti kohal, ent mis oli saates Rutiku roll, mina küll aru ei saanud. Aunaste plärises vahetpidamata, juhatas saate sisse ja välja, tegi tänavaintervjuud. Kuna esimene saatekülaline oli igav, siis ei lülitunud ma saate lainele, kuid pikapeale üritasin saadet siiski nii palju jälgida, et aru saada, mida see Rutiku seal üldse teeb. Lõpus üritaski Rutiku endale ka pisut sõna haarata, kuid muidugi astus Aunaste poolelt sõnalt vahele ja jätkas oma intensiivset mulinat.

Tõtt-öelda ei näe ma uue saate ning eelmise "Meie" vahel mingit olulist erinevust. Ainus erinevus on see, et enam ei laiuta ühel diivanil Aunaste üksinda, vaid tema kõrval istub üks elus maskott, kelle peale Aunaste paaril korral saate jooksul saab viidata: "Meie Emiliga..." Oleks siis võtnud kaassaatejuhiks Tarmo Leinatamme, oleks ehk ühel jäänud maskoti roll kandmata.

Ka ei saanud ma sellest aru, miks on saatele pandud nii lääge ja samas niivõrd eksiteele juhatav pealkiri. Seda enam, et saate üks külaline ütles, et ega tal eriti mingeid häid uudiseid küll ei ole. Oleks võinud ju pealkirjaks panna kasvõi "Toredad inimesed".

Ulis Guth "Pärlid sigadele"

2009-01-02T15:58:00.003+02:00

Endine Võrumaa Teataja sporditoimetaja Ulis Guth on isiksusena kahtlemata üks väga harukordne eksemplar. Oma raamatuesitluselgi 17. detsembril Võrumaa keskraamatukogus nentis ta, et temasugust inimest teist vist ei leidu. Ulise parimaks omaduseks pean tema jäägitut siirust.

Ulis ei sündinud sugugi mitte perekonnanimega Guth, vaid hoopis eestipärase nimega Kuut. Ent saanud teada fakti oma viiendat (või oli see kuuendat?) põlve inglaseks olemise kohta, tuli vahetada ka nimi. Jalgpalliski kuulub tema süda juba veerandsada aastat Inglise koondisele, nagu saame lugeda raamatu esimesest kirjatükist. Hoopis põnevam on aga samas leiduv fakt, et sama palju aastaid on Ulis olnud abielus kahe toreda naisega ja saanud nendelt kolm veel toredamat last. Ei kohta just palju mehi, kes oma raamatus kiidaksid nii eksi kui ka praegust.

Kui Ulis pisut rohkem kui aasta tagasi otsustas spordireporteri karjääri mõneks ajaks sinnapaika jätta, asus ta kohe aastate jooksul kirjutatud artiklitest oma raamatut koostama. Tõtt öelda kartsin, et raamatust vaatavad vastu vaid igavusele ja tulemuste üleslugemisele kalduvad spordiartiklid ja sugugi mitte Ulise jõulupeokõnedele sarnanevad vaimukused, kuid kartus osutus asjatuks. Raamatust selgub, et peale kuiva spordilehekülje täitmise on mees päris palju ka 1. aprillil lehte segadusse ajavat paisanud. Neist õnnestunumaks looks võib kahtlemata pidada artiklit selle kohta, kuidas tennisist Andre Agassi Võru külastas. Pean tunnistama, et kui ma enne lugema asumist raamatu fotosid sirvisin, siis uskusingi, et Ulis ongi Agassit intervjueerinud, sest fotol olev mees on tõesti Agassi koopia.

Ma ei tea, kui palju huvi võib see raamat pakkuda inimesele, kes Võrust ega Ulisest suurt midagi ei tea. Mina, kes ma Võrus pole kuigi kaua elanud, sain sellest raamatust igal juhul palju huvitavat teada. Kasvõi sedagi, et praeguse mõttetu kivipargi asemel oli kunagi ikka tõesti puudega park ning pargis ilutses purskkaev koos jääkaruskupltuuriga. Ulis tabab naelapea pihta, kui ütleb foto allkirjas, et halastamatu pole mitte niivõrd aeg, kuivõrd inimese tegevus.

Haruldane on kindlasti ka foto Ulise 30. sünnipäeva peolt, kus teda õnnitleb toonane Võru linnapea Jaak Ott. Järgmisel päeval jäi Ott koos oma abikaasa ja paljude teiste võrulastega Estonia huku tagajärjel igaveseks merepõhja. Paljude Võru inimeste sõnul oli see viimane normaalne linnavalitsus Võrus. Ulis aga oli toona ainus ajakirjanik, keda siseministeeriumisse sisse lasti ja kes tänu sellele kõige kiiremini värsket infot sai.

Teada sain raamatust veel näiteks sellisegi kriminaalse tõiga, et kunagi asus praeguse Semu kaubamaja asemel mingi hamburgeriputka, kus toimunud pommiplahvatuses sai vigastada neli inimest. Nii et isegi pommid on siin Võrus kunagi plahvatanud.

Ja ega sporditeemalised artiklidki väga igavad ole. Näiteks ei teadnud ma Avo Leokist (sellest, kes kaotas pärast üht õnnetust kõndimisvõime) tegelikult mitte midagi. Nüüd siis sain teada, et polnud Avo elu meelakkumine ka enne õnnetust. Kogu seda Leokite epopöad lugedes soovitaks sel perekonnal motospordiga lõpp teha, sest õnne pole see ala neile paraku mitte mingilgi määral toonud.

Kriminaalne naistekas

2008-11-21T15:40:00.004+02:00

Andres Anvelt "Punane elavhõbe", 2007

2007. aasta jõulude eel paiskusid meediasse kiidulaulud peagi ilmuva Andres Anvelti, kunagise keskkriminaalpolitsei direktori, osaliselt tõsielust maha kirjutatud raamatu kohta. Kui juba Mihkel Kärmas sellest võttis rääkida, siis pidi see midagi head olema. Ostsin selle raamatu minagi ning poetasin meessoo esindaja jõulukingipakki. Meessooesindaja luges mingi osa raamatust läbi ja teatas siis, et see on jura ning jättis raamatu kui lugemiskõlbmatu pooleli.

Mina aga sellest ei heitunud ja võtsin õige pea raamatu ise käsile ning pean tunnistama, et mulle meeldis see teos algusest lõpuni. Lugeda on seda igal juhul huvitav. Mõnus meelelahutus. Seetõttu liigitangi väga meelevaldselt raamatu kriminaalseks naistekaks.

Raamat on kirjutatud oskuslikult ja konkreetselt minul arendas see ka silmaringi, sest kuritegelikust ja vanglamaailmast ei ole ma siiani kuigi palju teadnud. Meeldiv oli tutvust teha ka selle kontigendi slängiga, kuid meelde see muidugi ei jäänud (välja arvatud sõna kent) ega ole vajagi, ent on hea, et seda sorti sõnavara on pisut ka kirjasõnasse, ilukirjandusse talletatud.

Millegipärast ei ole lugenud ma ühtegi retsensiooni "Punase elavhõbeda" kohta. Kuna ma pole kõrgtasemel kirjandust õppinud, siis ei oska ka hinnata, mis teeb selle raamatu konservatiivse kirjanduskriitiku jaoks sobimatuks lahata. Karakterid on aga raamatus täitsa hästi välja kirjutatud, süžee olemas, põnevust jagub, ka huumorit ja emotsioone on sisse pikitud jne. Karta on, et raamatut on aitanud kõvasti lihvida ka Anvelti ajakirjanikust abikaasa Kärt.

See raamat esitab kujuka näite sellest, kuidas tegelikult ei ole kurjategijad ja korrakaitsjad sugugi erinevate maailmade esindajad, vaid moodustavad tegelikult ühtse, kuigi bipolaarse maailma. Nad tegutsevad koos, nende kõnepruuk on ühesugune, nad võivad kergelt sattuda sattuda teisele poole piirjoont. Nii näiteks leiab peategelane Sander end ühel päeval kainerist. Ning ega ka pättide suurim kinninabija Ekskavaator (väidetavalt Koit Pikaro prototüüp) oma käitumismaneeridega tavainimeste sekks sobiks.

Julgen raamatut soovitada, esmajoones naistele. Meeste koha pealt garantiid ei anna.

Mihkel Raud "Musta pori näkku"

2008-11-20T16:06:00.003+02:00

Pean ütlema kohe alguses, et Eestis juba legendaarse kuulsuse omandanud autobiograafiline üllitis "Musta pori näkku" ei šokeerinud mind peaaegu et millegagi. Peab olema naiivne, kui ei märka, kui palju teatud inimesed meie ümber alkoholi tarvitavad. Teatavate inimeste suguelu stseenid mõjusid aga eelkõige rõvedalt, kuid mitte uudislikult.
Häbiga tuleb tunnistada, et siiani ma ei teadnud Mihkel Rauast kui Singer Vingeri liikmest mitte midagi. Singer Vingeriga seostus mulle üksnes ja ainult Hardi Volmer. Ega ma Hardist nüüd halvemini arva, kui olen lugenud, et ta on laval peaaegu alati maani täis. Mihkel Raud sai minu jaoks tuntuks eelkõige oma bändiga Mr Lawrence, mille surematu Annabelist jutustava hiti järgi ka minu tütar oma nime sai, ning saate "Seitse vaprat" saatejuhina.
Raud on kahtlemata kirjanike poeg. Ta kirjutab hästi ja suudab oma rämelopsaka stiili säilitada kuni raamatu lõpuni. Respekt! Muidugi tekib küsimus, et milleks oli neid lugusid kirja pannes vaja nii palju ropendada. Kas Mihkel mõtleb ka selliste sõnadega ning räägib niimoodi oma lapse, naise, emaga? Või oli tema eesmärk anda stiilipuhtalt edasi kohalike rokkmuusikute kõnepruuki? Nagu sissejuhatusest võis lugeda, toimetasid raamatu teksti umbes sada inimest. Ma oleks soovitanud selle kallale lasta siiski ainult ühe väga professionaalse keeletoimetaja, sest vigu oli ikka sees ja tekst kohati konarlik.
Kuni raamatu eelviimase peatükini jäi mulje, et Mihkel oli ise enam-vähem hea poiss, kuid teised tema ümber tegid rõvetsesid. Siis tegi ka Mihkel ühe rõveduse, kuid viimases Paulo Coehlo stiilis peatükis saab Mihklist ikkagi ja igaveseks hea poiss, juba 20aastaselt lõpetab ta viinavõtmise. Edasi tuleb igav vanainimeseelu ja kommertskanalite lastelaulusaadete žüriides istumine...
Mis seal salata, teatud persoonidest jäi raamatut lugedes ikka väga halb mulje. Näiteks Kojamehest, kes algul kepib Mihkli vanemate voodis klassiekskursioonile minema pidanud koolitüdruk Moonikat ning lõpus kasutab julmalt ära arengupeetusega tütarlast, keda ta nimetab Änimaliks. Aga isegi looma ei tohiks nii jultunult kohelda. Sellest tüdrukust hakkas tõsimeeli kahju. Mõnigate muude tüdrukute kohta selles raamatus (ja mujal) aga tekkis küsimus, et kust sellised tulevad, kus on nende eneseväärikus? Ma saan aru, kui naine prostituudiks läheb - ta tahab hõlpsalt raha teenida. Aga kui naine ilma mõtlemata ükskõik millisel joomaril (tasuta) suhu võtma jookseb, siis sellest ma aru saada ei suuda. Ma annan omale aru, et Koit Raudsepp võib baari sisenedes kahe minuti jooksul naise pehmeks rääkida, aga ma ei mõista, kes on see naine, kes kahe minuti eest sisenenud mehel laua alla palle lakkuma ronib.
Ja kui ma vaatan pärast lk 256 trükitud fotot, kus on allkirjaks: "Selliste ingliolemisega tütarlaste ees seisin ma harkisjalu igal kuradi nädalavahetusel. Nende avatud suid vaadates ma mõtlesin teadagi, millele", siis ei saa ma ka sellest aru. Kui ma oleks mees, siis selliste peale mul küll ei tõuseks.
Noori poisse ära kasutanud Stetson-kaabuga mehe taust ei tule uudisena. Väga halva mulje jättis raamatus ka Peeter Volkonski, kes näärivanana koguperepeol Luunja kultuurimajas hakkas lastele jutustama sellest, kuidas ta Oja Petsi naist ja Anne Veskit keppimas käis. Vot see on juba ülim nõmedus, mida andestada ei saa.
Peale rokkarite jooma- ja hooraelu võis raamatust lugeda ka üht-teist tõeliselt silmaringi laiendavat. Väga huvitav oli peatükk Raua hullumajas viibimise kohta. Ausalt öeldes ma arvasin, et isegi hullumajas on elu rahulikum. Ka mõned isikud, näiteks Lennart Meri, olid väga nutikalt raamatusse põimitud.
Raamat on hea ja huvitav, kuid tegelikult ei midagi erilist. Järjekordes kordustrükis soovitaks ma igavat ja venivat peatükki, kus üht fotot kirjeldatakse, kõvasti lühemaks kärpida. Kuna selle raamatu põhjal pole raamatu autorit põhjust hukka mõista, siis ootaks avameelset raamatut tulevikus teisteltki, ent oma kõvaksminemisi katsuge veidi lühemalt edasi anda.

Maire Aunaste "Viis aastat peidus"

2008-11-19T17:23:00.002+02:00

Maire Aunaste autobiograafilist uudisteost soovitan soojalt lugeda. Kui keegi arvab, et need on lihtsalt ühe keskealise tuntud daami reisiheietused, siis ta eksib. Mairel on oskust märgata ühtaegu olulist, teisalt aga ka ebaolulist, kuid see-eest kõnekat ja huvitavat.

Mulle on nagu meelde jäänud, et kui Maire USAst tagasi tuli, siis ta mainis kuskil intervjuus, et jah, sai seal Ameerikas ka musta tööd tehtud, lausa nõudepesija oldud. Kui me nüüd raamatut loeme, siis saame teada, et meie kuulus telestaar ainult räpaseid ja ebameeldivaid töid tegema, urgastes elama ja sente lugema seal suure lombi taga pidigi. No American Dream at all! Lõppkokkuvõttes jäi ta ka oma mehest ilma, saades endiselt abikaasalt päranduseks rängad võlad. Ameerika pakkus talle küll ohtralt elukogemust, ennenägematuid inimesi ja vaatepilte, kuid õnne see talle ei toonud.

Sel hooajal ETV ekraanil näidatav Aunaste saatesari "Meie Euroopas" presenteerib inimesi, kel välismaal võis küll alguses raske olla, aga pärast tabas neid lilleline saatus või vähemalt said nad normaalse elu peale. Paneb imestama, kuidas Mairel endal välismaal küll nii halvasti kõik läks. Pärast selle raamatu läbi lugemist Ameerikasse küll ei kipuks. Samas on mul tuttavaid, kes on Ameerikas hästi hakkama saanud ning osad on sinna jäänudki. Selliseid tuttavaid on muidugi meil kõigil.

Raamat on huvitavalt kirjutatud, ei midagi üleliigset. Mis puutub sõnade ritta seadmisesse, siis seda Maire oskab. Ka (autori isikliku) ajaloo seisukohalt leiab raamatust mõndagi huvitavat, näiteks seda, et maailma muutnud 9-11 terrorirünnaku ajal oli Maire varisevatest pilvelõhkujatest vaid paarisaja meetri kaugusel.

Ainus, mille kohta rohkem sellest raamatust lugeda oleks tahtnud, on Maire USA sõbrad. Jutu sisse imbub nii mõnegi sõbra nimi, ent kus ja kuidas ta nendega tuttavaks sai, jäi avalikustamata. Mingiks egotripiks ma seda raamatut ei pea. Kellel enesest avalikult või ausalt rääkimisega probleeme on, tõmmake kardinad ette ja lugege küünlavalgel Kroonikat või käige salaja oma naabrite blogides, et siis pärast igavuses intriige punuda.

Raud läheb kuumaks

2008-11-01T18:35:00.004+02:00

Kõmpisin eile Rakvere turuplatsil asuvasse Tammeri pisikesse raamatuärisse, et osta kolleegile sünnipäevaks Mihkel Raua uudisteos "Musta pori näkku". Enne oli plaanis see sama eksemplar veel endal ettevaatlikult läbi lugeda. Lootsin, et kuna raamatu publitseerinud kirjastuse ja raamatuäri omanik on sama isik, siis selle raamatu ma sellest poest ka leian. Paraku raamatut ei saanud - juba otsas. Küll aga olin üllatunud, et suisa kolm inimest järjest oli tulnud poodi just seda sama raamatut nõutama.

Kas lehtede kolletamine sügiseti on õigustatud?

2008-10-08T15:16:00.004+02:00

Puulehtede kolletamine sügiseti on õigustatud, ent kui juba Eesti ajakirjanduse lipulaev Postimees kolletama kipub, siis seda kahjuks enam nii suure rõõmuga pealt vaadata ei taha. Tänase Postimehe esikaas peaks ju tegelikult olema Kroonika esikaas. Sportlase üllatuspulm ei saa olla kvaliteetlehe päevateema number üks. Keda peaks see Gerd Kanteri pulm nii väga üldse huvitama, on ta ju elanud noorikuga koos juba 11 aastat ja mis seal vahet on, kas ta nüüd on ametlikult ära registreeritud või mitte. Suurem uudis oleks, et Kanter saab lõpuks ometi isaks, kuid ka see oleks Kroonika, elu24.ee või naisteajakirjade teema.

Muidugi võiks Postimeest pikemalt arvustada, kuid praegu ei hakka seda tegema. Lisan siiski veel seda, et Arter on nii alla käinud, et sealt pole enam absoluutselt mitte midagi lugeda. Teiseks ei saa ma aru, miks ometi topivad nad seda mõttetud telekava igal reedel lehe vahele, kui ometi on iga päev lehes telekava olemas. Juhul, kui inimesel käib kodus näiteks nii Postimees kui ka Virumaa Teataja, saab ta neid nõmedusi lausa kaks tükki igal nädalal. Need telekavad oleksid võinud puudeks edasi jääda. Kui nii väga tahavad seda telekava veel eraldi trükkida, siis võiks see endiselt Arteriga koos olla.

Kuidas Võrumaalt pärit inimest ära tunda

2008-10-07T10:08:00.005+02:00

Kui Võrumaale saabud, hakkad peagi tähele panema, et ka n-ö kirjakeelt räägivad siinkandi inimesed pisut teistmoodi kui muu kandi eestlased. Kui kohtad kuskil eestlasi, kes kasutavad selliseid sõnu või väljendeid, nagu ma allpool välja toon, siis tea, et nad on kindlasti pärit Võrumaalt, äärmisel juhul Põlva- või Valgamaalt (ehk ajalooliselt Võrumaalt), kusjuures Võru murdega pole alltoodul otseselt mingit pistmist.

Ämbri asemel kasutavad nad sõna pang ning käänavad seda pang-pangi, mitte pang-pange. Alguses põrkavad pangid väga valusasti kõrvade pihta, aga hiljem harjud ära.
Varrukate asemel ütlevad nad käised.
Kui neil on palav, siis ütlevad nad, et neil on kuum.
Lapse lutti nimetavad osad soskuks.
Lapse käe kohta ütleb enamik neist kännu asemel kätu. Olen aga kohanud ka põliseid võrumaalasi, kes kasutavad sõna kännu. (Mina olen sündinud-kasvanud Rakveres ja kõik minu sugulased kasutavad kännut.)
Taskulampi kutsuvad nad patareiks. Seega, kui keegi ütleb, et lähme keldrisse, aga enne peab patarei tooma, siis tegelikult ei lähe ta tooma patareid, mida saaks taskulambi sisse panna, vaid taskulampi ennast.
Kaane kohta ütlevad nad kaan, mitte kaas.
Kui nad kuskilt midagi ära tooma lähevad, siis teatavad: ma lähen otsin selle asja ära.
Kui nad kartuleid sorteerivad, siis nad väidavad, et nad korjavad kartuleid.
Ka sõna hani ei oska nad õigesti käänata, ütlevad haned asemel hanid.
Kui nad räägivad kannust, siis käänavad nad ka seda i-lõpulisena: kann - kanni. Kusjuures nad hääldavad seda sõna, nagu tavaline eestlane hääldab pepukanni.
See, selle, seda asemel ütlevad too, tolle, toda.
Perekonnanime Sikk käänavad: Sikk-Sika, mitte Sikk-Siku.
Ja veel üks tähelepanek: kui inimese nimi on Aigar või Innar (mehenimi), siis on ta raudselt Võrumaa kandist pärit. Kui Tallinnas kohtate mõnda Aigarit, siis ei tasu teil tema päritolu üle pead murda.

[Üritan seda loetelu veel jätkata.]

Nii et jah, eesti filoloogid, hoidke alt. Tähenärijatel pole siinkandis kerge elu.

Rakupõletatud piaal "Paabulind" (raku pottery)

2008-09-17T17:51:00.009+02:00

Ühel kenal laupäeval (vihma ladistas muidugi jubedalt) mõned nädalad tagasi sain osa pesuehtsast keraamika rakupõletusest keraamika Aivar Rumvolti juures Võrus Kubijal. Täpsemalt võib selle ürituse kohta lugeda siit.
Fotol on näha minu päev enne põletust glasuuritud piaal. Treis selle Aivar ise. Glasuuri puhul on huvitav see, et esiteks muidugi ei tea kunagi, milline tuleb tulemus, kuid teiseks on erinevad glasuurid kõik peaaegu ühte hallikat tooni, mistõttu peab olema väga hea ettekujutus loodetavast lõpptulemusest.
Oma piaalile panin nimeks "Paabulind", sest seda ta mulle tõepoolest kõige rohkem meenutab - päriselus meenutab rohkem paabulinnu sabasulestikku.

Käbi Laretei "Kuhu kadus kõik see armastus?"

2008-09-09T12:41:00.003+02:00

Olen läbi lugenud kõik Käbi Laretei eesti keeles ilmunud raamatud. Uskumatu, kuivõrd nüansirikkalt ja huvitavalt suudab oma elu kirjasõnasse panna üks pianist. Enim on mulle meeldinud "Peotäis mulda, lapike maad" ja "Otsekui tõlkes: teema variatsioonidega". Viimane raamat "Kuhu kadus kõik see armastus?" on aga kirjutatud ju tegelikult Ingmar Bergmaniga, ühe minu lemmikrežisööriga, kahasse, sest pool raamatut sisaldab Ingmari (Immi) kirju Käbile. Teine osa raamatust hõlmab Käbi 1962. aasta päeviku sissekandeid ja taskukalendri märkmeid. Kahju, et raamat juba paari tunniga läbi sai.

Nendest ammustest isiklikest tekstidest paiskuvad lugejale sooja tuulehoona näkku väga kirkad tunded ja rikas armastus. Ja lõpuks küsib lugejagi: aga kuhu see armastus siis kadus? Kuidas saab niivõrd suur armastus üldse ära kaduda? Ma usun, et see armastus tegelikult ei kadunudki, vaid argipäev, inimeste egod ja suur kunst tulid vahele. Selline armastus ei saa ära kaduda ega igaveseks vihkamisega asenduda.

Ent kuna see raamat ei ole ilukirjandus, ei ole õigust hakata pikemalt arutlema, mis oli ja mis oleks võinud olla. See on ikkagi teiste inimeste isiklik elu.

Kuigi Käbi elu on olnud kahtlemata vägagi põnev alates juba lapsepõlvest, saame tema raamatust teada, et ta on pidanud ka palju kannatama. Õõvastav oli lugeda, kuidas ta last oodates ei saanud kuid järjest üldse uinuda ja kuidas teda siis haiglas püüti magama uinutada ning lõpuks päästis Ingmar teda sealt haiglast ja viis imelisele maikellukestest valendavale Ornö saarele, kuid laps sündis keisrilõikega siiski kuu aega ettenähtust varem, kuna Käbi vaevles juba hallutsinatsioonide käes.

Oma 46 aasta taguses päevikutekstis ütleb ka Käbi seda, mida minagi olen alati uskunud, et inimese tõeline anne on midagi sellist, mis on kuskilt (taevast või kosmosest) antud ja see elab ka ilma temata, on temast sõltumatu. Teise osa loojate anne on aga eelkõige väga ränk töö. Käbi kirjutab: "TEMA [Ingmari] kunst on jõud iseeneses, mis eksisteerib peaaegu ilma temata. MINU kunst olen mina, Käbi, mitte miski, mis on minust lahus või minust kõrgemal. Minu jõud on üks, temal on neid mitu."

Kuuldavasti pole praegu 86aastane, kuid väga elujõuline ja energiline Käbi veel sulge nurka visanud. Jään huviga ootama tema järgmisi raamatuid. Kuulsin ka, et Rootsis on välja antud mahukas Ingmar Bergmani biograafia. Loodetavasti ilmub see peagi ka eesti keeles.

Kuidas pensioniametis inimest mõnitatakse

2008-09-08T14:15:00.005+02:00

Täna on see kaua oodatud päev, kui pidin kätte saama oma esimese vanemahüvitise summa 20 päeva eest. Annab seda emapalka ikka oodata - peaaegu pool aastat. Poeg on juba 5,5kuune. Ootasin hommikul piisavalt kaua, enne kui internetipanka järele vaatama siirdusin, palju mulle siis laekunud on. Pangaarvelt aga vaatas vastu sama summake, mis seal juba ennegi oli olnud. Kiiresti käisin ära X-tees, kus oli kirjas, et vanemahüvitise taotlus on menetluses ja ühtegi lisadokumenti esitama ei pea.

Seejärel helistasin kohe pensioniametisse pärimaks, kuhu minu emapalk on jäänud. Ja mis selgus: vanemahüvitist pole mulle üle kantud sellepärast, et neil seal puudub minu lapsehoolduspuhkuse käskkiri! Nemad nimelt ei tea, kas ma pärast vanemahüvitise lõppu lähen tööle või ei! Ei saa tegelikult aru, mis peaks see asjasse puutuma.

Olgu öeldud, et käisin suvel pensioniametis kaks korda füüsiliselt kohal vanemahüvitise taotlust esitamas ning seal mulle ei öeldud, et üks paber on puudu! Terve suve pidin n-ö sente lugema ja mehe käest raha küsima. Nüüd mõtlesin, et lõpuks ometi on see aeg käes, kui saab jälle normaalselt elama hakata, aga võta näpust. Nüüd pidin puuduva paberi töö juurest kiiruga ära tooma, sest kui see kolmapäevaks pensioniametisse kohale ei jõua, saan ma oma hüvitise kätte alles järgmise nädala neljapäeval ehk 10 päeva ette nähtust hiljem. Ülekandeid pidid nad sealt nimelt ainult neljapäeviti tegema.

Kaks korda käisin pensioniametis suvel kohal aga sellepärast, et esimesel korral ei teavitatud mind sellest, et kui saad kaks last järjest vähem kui kahe ja poole aastase vahega, siis hüvitatakse sulle ka sünnitushüvitise (ehk dekreetraha) ja vanemahüvitise vahe. Mainiti küll midagi sellisest asjast, aga kui küsisin, et mis asi see on, siis vastatati vaid: teil on siin nii suured summad, paistab, et te seda ei saa. Kodus aga hakkasin seadust uurima ning arvutasin välja, et see vahe, mida ma nende meelest ei saaks, on tegelikult kõvasti üle 10 000 krooni.

Võin öelda, et pensioniamet on mind korralikult mõnitanud, sest mis muu see on, kui sulle lihtsalt jäetakse välja maksmata see, mis on seadusega ette nähtud nii sulle kui ka kõigile teistele. Ma ei käinud ju ometi mingit raha kuskilt välja kerjamas. Ei kujuta ette veel, kuidas nad seal pensionäridega käituda võivad. Eesti e-riigist ja X-teest aga ei saa ma üldse aru. Mis kasu sellest on, kui see tegelikult ei funktsioneeri? Kogu süsteem toimib X-tee peal, aga seal on kirjas, et mul on kõik paberid esitatud.

Mingit kaebuskirja ma esitama ei hakka, sest sellega ei saavuta ilmselt muud kui vaid omale vaenlasi. Teisi aga hoiatan: riigiasutustega suheldes tuleb olla ülimalt ettevaatlik ja ise seadusi uurida!

Lisatud hiljem:

Justkui sellest kõigest veel vähe oleks, helistati mulle õhtul kell 17.45 pensioniametist. Mina rumaluke arvasin muidugi esiti, et nüüd tuldi vabandama, aga kus sa sellega. Kõigepealt küsiti minult, et kas ma üldse olen lapsepuhkusel ja siis hakati seda kõne all olnud paberit nõudma. Sain justkui aru, et kui mul oleks sissekirjutus Võrru, siis Võru pensioniametis mul sellist paberit vaja ei läheks, Rakveres aga küll. Küsisin otse, et aga miks te mulle helistate, helistasin ju ise juba hommikul pensioniametisse. Tuli välja, et see ninakas tädike ei teadnud sellest muidugi midagi, kuigi ma sain aru, et hommikul suunati mind just selle inimese juurde, kes konkreetselt minu keisiga tegeleb. Ma ei saa üldse aru, kust see tädike niimoodi õhtul, oletan et pärast tööpäeva välja kargas. Äkki oleks ta tegelikult pidanud inimesega kontakteeruma juba päeva ajal? Talle mainisin ka seda, et jah, saatsin paberi ära, see peaks kolmapäevaks kohale jõudma ja neljapäeval peaksin hüvitise kätte saama, nagu mulle hommikul lubati. Selle peale põrutas tädi, et sellist asja küll lubada ei saa, nii kiirelt need raamatupidamise asjad küll ei käi! Vaat siis. Aga mis siis, kui ma oleks üksikema või mu mees oleks töötu, millest ma siis kogu selle aja ise elaksin ja lapsi toidaksin? Kas peaksin võtma SMS-laenu, minema vargile või kusagile supiköögi järjekorda? Nutt tuleb peale mõeldes, kui alatud ja ükskõiksed ametnikud ikka inimeste vastu on, kuigi neile makstakse selle eest, et seadusega nõutu saaks täidetud, kuigi see ongi kogu nende töö.

Jaan Kaplinski "Seesama jõgi"

2008-09-06T09:46:00.003+02:00

Augustis torkas mulle raamatukogu uudiskirjanduse riiulilt silma Jaan Kaplinski mullu ilmunud romaan "Seesama jõgi". Eelmisel aastal jätsin selle teose omale poest ostmata väga põhimõttelisel põhjusel - taaskord on välja antud (kirjastus Vagabund!) üllitis, mille lugemiseks tuleb võtta kätte luup. Kui veel tehnilisest poolest rääkida, siis pahandab mind ka toimetamata keel, mitte murdesõnad ja muud kirjanikule iseloomulikud sõnavormid, vaid näiteks see, kui sõna järel asemel on järgi jne.
Mis mind selle teose puhul veel häirib, on peategelase nimetamine 3. isikus. See tekitab üksjagu segadust. Kui raamatus on järjestikku kaks lauset: "Peeter tegi lahti teise pudeli. Ta tundis, et tahab suitsetada"( lk 314) , siis loed ju kohe välja, et Peeter tahtis suitsetada. Tegelikult aga oli suitsunälg hoopis peategelasel.
Raamat on loetav, kuigi vahepeal kipub igavaks kätte minema - seda eriti nendel kümnetel lehekülgedel, kui peategelane, noor filoloogiatudeng ja luuletajahakatis Võrumaa sugulastele jalgrattaga külla sõidab. Tegevust leidub ses raamatus vähe, alles lõpus hakkavad asjad juhtuma ja lõpp ongi see, mis selle raamatu loetavaks muudab. Nii et kui olete selle raamatu vahepeal pooleli jätnud, katsuge lõpuni ikkagi välja venitada.
See raamat on väga realistlik. Kui hakata mõtlema, siis ongi enamike inimeste elu ju nii igav ja argine kui selle raamatu peategelasel, mõtteid aga on inimesel rohkem kui küllalt. Ainult vahel juhtub elus midagi erilist, näiteks peab teda kinni KGB Marie Underi luuletuste levitamise pärast ja saadab Leningradi India keeli õppima.
Kaplinski on tuntud suure filosofeerijana, noore inimese filosofeerimist leiab siit raamatust palju. Selle kõrvale aga on toodud peategelase ühe iidoli, Õpetaja mõtteterad ja maailmavaade. Õpetaja kuju tekitab silmapilkselt arvamuse, et tegu võib olla Uku Masinguga. Internetist arvustusi uurides selgus, et ka kõikidele teistele lugejatele kangastus Õpeatajas kohe Masing. Teisest küljest aga võib Õpetaja olla Jaan Kaplinski ise vanemas eas või vähemalt on Õpetaja mõtted tegelikult Kaplinski enda omad. Kui Õpetaja prototüübiks oleks tõesti Masing, ei ole Õpetaja tekst kindlasti mitte Masingu oma. Ja kas Masingul oli päriselus suhe ühe pastori noore ja kepsaka tütrega, ma ka ei tea. Ja kui oligi, mis siis sellest.
Tegelikult on mul tunne, et seda raamatu tasub võtta siiski kui ilukirjandust, mitte aga kui autobiograafiat. Kindlasti leidub siin nii mõndagi reaalselt toimunut, kuid see ei muuda raamatut veel elulooks.
Hindan selle raamatu puhul oskust põimida teosesse ühtaegu nii noore inimese arengukriisi ja mõtteid (sugutung, surmatung, jumala ja tõe otsingud jne), Eesti ajaloos toimunut, Nõukogude Eesti 1960ndate reaalsuse kirjeldamist jms. Ta puudutab palju olulisi teemasid. Väga huvitavad on näiteks leheküljed, kus partorg jutustab nii veenvalt sellest, kuidas nemad peavad vastutama, et elu paremaks läheks.
Mulle meeldib väga peategelase (kirjaniku) tõdemus, et vaevalt vabas läänemaailmas luulel niisugust mõju sai olla nagu Nõukogude "demokraatias". "Imelik on elada riigis, kus luuletusi ja luuletajaid kardeti, imetleti, taga kiusati, ahistati ja ülistati." (lk 307) Isegi mina, kes ma elasin Nõukogude Liidus vaid 10 aastat, mäletan (või tean teiste mälestustest), millist võimu ja võimsust kandis luule. Nüüd on luule mõjuvõim kadunud. Ma julgeks isegi ütelda, et head luulet enam ei kirjutata. Kui kõike võib vabalt öelda, siis öeldakse kiiresti kõik oluline ära ja hiljem tuleb suuremas osas vaid saast. Võrrelgem näiteks Hando Runneli luulet varem ja hiljem. Ja Juhan Viiding ilmselt ei luuletaks nüüdsel ajal enam üldse. Minu jaoks on praegu proosaajastu. Ma pole paaril viimasel aastal uuemat luulet enam üldse lugenud (välja arvatud Doris Kareva ja mõned veel), sest see ei kõneta mind.
"Sessamas jões" kõnetas mind aga vägagi religiooniteema. Olen ka ise endast targematega niimoodi vestelnud ja huviga teadmisi ja seisukohti ahminud, nagu see toimus Õpetaja ja peategelase dialoogis. Teose arenedes jõuab ka peategelane jumalani, jumaliku valgustuseni. Sellega seostub ka minu arvamus, et atesim on rumalus, lõpp või paus mõtlemises, kuigi paradoksaalselt peab jumalikkust tundma ja (välja)mõtlemisest ei ole siin suurt kasu. Jumal ei pruugi küll olla selline, nagu kirikud meile jutlustavad, kuid midagi kusagil on siiski olemas, seda olen tundnud nii mina kui ka miljonid teised, tundis peategelane ja tundis Õpetaja.
Romaani üks olulisi teemasid on peategelase soov vabaneda viimaks ometi oma seksuaalsest süütusest. Kahte tüdrukut, Mallet ja Estrit, ei õnnestu tal mitte kuidagi voodisse meelitada ja just siinkohal tekibki mul mõte, et Jaan Kaplinski autobiograafia see küll olla ei saa, sest nii palju kui ma tean, on mees vägagi naistelembene. (Aga võib-olla oligi nii, et algul ei saanud vedama, pärast ei saanud pidama.) Ent teose lõpus peategelane seksuaalselt siiski rehabiliteeritakse, peategelane on väga õnnelik ning rahulolev lätlanna Aija imestab, miks Eesti naised pole peategelast tahtnud.
Seksuaalsuse teemat ei nimetaks ma kindlasti mitte eraldiseisvaks teemaliiniks raamatus, sest selle teemaga öeldakse ju ära inimkonna tegelik olemus - me võime küll mõelda üllaid mõtteid, arendada ühiskonda, kirjutada suurepäraseid luuletusi, ent tegelikult on eesmärk, miks me siia maailma loodud oleme, ainult üks - et vedada edasi teatepulka, et anda elu omakorda järgmistele. Samal ajal aga ei ole inimese roll siin maailmas ka nii lihtsustatud, sest millegipärast on talle antud mõistus ja mõistusega tuleb midagi ette võtta või sellest kuidagi jagu saada.

Anna Gavalda "Koos, see on kõik"

2008-08-26T17:27:00.004+03:00

See kirjastuse Pegasus poolt tänavu välja antud raamat on mahu poolest üks paksemaid, mida viimastel aegadel lugenud olen. Paradoksaalselt pole ma aga ammu ühtegi raamatut nii kiiresti läbi lugenud ja mitte kunagi nii kopsaka teosega mõne päevaga ühele poole saanud.
Mis sellest raamatust ikka rääkida, sisu ei hakka ju ümber jutustama. Tuleb lihtsalt tõdeda, et pole ammu nii head raamatut lugenud. Raamatu esimene pool ei pakkunud veel kõige mõnusamat elamust, aga mida edasi, seda paremaks läks ja pinge muudkui kasvas. Kui raamat poleks lõppenud nii, nagu ta lõppes, siis ma oleksin olnud väga pettunud ega soovitaks seda kellelegu. Kirjanik tõesti oskab lugeja tunnetel mängida, eriti ärevaks kisub finaalis. Olin pärast raamatu lõpetamist terve päeva intensiivsetest tunnetest nii tulvil, mis ju ometi polnud minu tunded, aga mis andsid kogu päevale oma värvi ja mitteargise nägemise.
Franck, üks romaani peategelastest, muutus raamatu jooksul minu jaoks nii kompuks, et oleksin temasse ka ise ilmtingitama ära armunud. Tüdruku peale olin lugemise jooksul pidevalt vihane, et ta nii jäärapäine oli, aga õnneks ta lõpuks siiski "murdus".
Soovitan soojalt seda raamatut, see on mõnusalt meelelahutuslik, mingi igava ja jukerdava filosofeerimisega siin rinda pista ei tule.

Leelo Tungal "Seltsimees laps ja suured inimesed"

2008-08-21T11:34:00.004+03:00

Et olin "Seltsimees lapsest" nii mõndagi head kuulnud, ei jõudnud ma ära oodata, millal selle raamatu omale saan ja millal lugema võin hakata. Leelo Tungal on jätnud mulle ülimalt sümpaatse, mõnusa ja sooja mulje. Luuletab imeliselt ning tema raamat "Kristiina, see keskmine" meeldis mulle lapsepõlves väga.

Seltsimehe raamatu tiitellehel on kirjas, et tegu on veel ühe jutustusega õnnelikust lapsepõlvest. Kui aga raamat läbi sai, mõtlesin - oot-oot - kas ma mitte ei lugenud valesti. Äkki lugesin õnnetu asemel õnnelik? Ent ei, lugu, mis lõpeb Leelo emale Helmesele 25+5 aastase vanglakaristuse määramisega, nimetab Leelo Tungal õnnelikuks. Lugedes olin muidugi täiesti kindel, et ema saabub raamatu lõpus koju. Ma ei tunne Leelo Tungla elulugu, kas tema ema ka viidi tõepoolest vanglasse ja kas ta sai sealt varem välja, küll aga tuleb nentida, et lapsepõlv oma kordumatuses on peaaegu alati õnnelik, olgu see elatud millisel ajastul tahes. Räägivad ju paljud Siberis sündinud või koos vanematega Siberisse saadetud lapsed, kui tore neil seal tegelikult oli. Loodan, et Leelo kirjutab raamatule ka teise osa, kus valgustab oma ema saatust.

Raamat iseenesest on parajalt humoorikas, kuid resoluutselt kurb lõpp näitab, et Nõukogude ajas ja eriti selle algusaastates polnud tegelikult midagi naljakat. Laps võis küll raadiost kuuldu järgi laulda: "Suure tamme oksal halja aasa kohal kaks nii kaunist kotkast vestles omavaa-ahel. Üks neist kotkaist Lenin, teine kotkas Stalin...", soovida omale venda nimega Engels ja tunda uhkust, kui teda seltsimees lapseks nimetatakse, kuid tegelikkus oli karm. Naer läbi pisarate. Siin raamatus näeme, kuidas tajus laps Leelo Nõukogude õudusi ja rõõme, võttes traagikana pisiasju ja tõelist traagikat tüütute täiskasvanute juttudena. Huvitav oleks teada, mismoodi sellest raamatust saavad aru need tänapäeva lapsed, kellel puuduvad teadmised selle ajastu kohta.

Olgem ausad, mida tean sellest ajast nii väga minagi, 1981. aastal sündinu. Siit ka põhjus, miks seda raamatut tasub lugeda: et oma silmaringi laiendada.

Ma pole kindlasti ainus, kelle jaoks "Seltsimees laps" seostub kohe Viivi Luige "Seitsmenda rahukevadega", viimase olen läbi lugenud kaks korda. Mõlemad jutustavad raskest sõjajärgsest ajast lapse suu läbi. Kui Luige raamat on pigem aimduslik, siis Tungla raamat räägib asjadest vägagi otse. Viivi oli teistmoodi laps kui Leelo.

Imestan, kui osavalt on Leelo Tungal kogu selle stalinismiaja jaburuse, ühiskonnas liikunud mõtted, müüdid ja traagilised lood terviklikuks jutustuseks põiminud. Selliseid lihtsa elu tähelepanekuid me ajalooraamatutest ei leia. Lugu on jutustatud küll lapsesuu läbi, kuid tegelikult ei ole see jutt just eriti lapsepärane.

Raamatu illustratsioonid ajavad segadusse. Kuskil oleks võinud märkida, kas tegu on Leelo lapsepõlvefotodega või mitte. Arvatavasti siiski ei ole. Ka seda ma ei mõista, miks on tekst trükitud nii peenikese kirjas. Siinkohal meenub, kuidas ühe kirjastuse juht kord kritiseeris EPLi odavraamatuid, sest need on liiga peenikese tekstiga. "Seltsimees laps" on hinna poolest kallis, ent teksti suuruse koha pealt on koonerdatud nagu odavraamatute puhul.

Loodan, et tulevikus palgatakse selliste raamatute juurde ka korralikud (keele)toimetajad. See ei lähe mitte, kui peame lugema väärt raamatutest selliseid keeleväärastusi, nagu silmnähtavalt või kevadeti (õige on silmanähtavalt, kevaditi).

Veidi inspiratsiooni: tordid

2008-07-06T11:33:00.002+03:00

Leidsin täna sellise huvitava blogi, kuhu üks soomlanna on üles riputanud omatehtud tortide pildid.
Hakka või ise ka kohe tegema!

Põnevad tordid

Venemaa aasta?

2008-06-22T09:23:00.004+03:00

Minul kui kaugeltki mitte jalgpallispetsialistil, vaid lihtsalt profaansel huvilisel tekkis juba nädalapäevad tagasi kahtlus, et EMi finaalis katsuvad omavahel rammu Saksamaa ja Venemaa. Kui eile veel võis arvata, et üks potsentsiaalne finalist on ka Holland (kelle poolt minagi otseloomulikult olin, sest mul on Hollandis häid sõpru), siis täna me juba teame, et oranžid pidid pillid kotti panema.

Mul on kahtlane tunne, et sel aastal võib võita Venemaa. Poolfinaalis Türgit võita pole Saksamaale kindlasti mingi probleem. Tundub, et nii kui Medvedjev "võimule" sai, on hakanud sellel riigil hästi minema. Kõigepealt võitsid nad esmakordselt elus Eurovisiooni ja nüüd on tänu hollandlasest kuldsõrmele neil jalgpalliski hästi hakanud minema. On vist Venemaa aasta. Kui Eesti võitis Eurovisiooni, hakkas ka ju kohe riburada olümpiavõite tulema.

Contrast, Ess-soost ja suukorvistamisest

2008-06-18T11:06:00.003+03:00

Hiljuti võisime mitmest lehest ja Contra (Margus Konnula) enda e-kirjast lugeda, et Urvaste Valla Leht on temaga lõpetanud vallalehe väljaandmise lepingu. Ka mulle tuli see uudis suure üllatusena, sest tegu on olnud kahtlemata parima vallalehega Võru maakonnas. Sellest lehest oli alati midagi huvitavat lugeda isegi sellel, kel polnud Urvaste vallaga midagi pistmist.

Paraku tuleb tõdeda, et lepingu lõpetamine viitab tõepoolest katsele meediat (siinkohal kodanike algatust) suukorvistada. See, et Contra kärpis ära ühe lause - ühe lause! - vallavolinike artiklist, ei saa ju ometi olla toimetajale kinga andmise põhjuseks. Kõik, kes on töötanud reporteri või toimetajana, on vigu teinud. Seda ikka juhtub. Ent mitte kunagi ei anta pärast esimest apsakat töötajale kinga. Lepingu lõpetamisega on paratamatult sülitatud kõige selle peale, mis inimene seda lehte kokku pannes tegi. Tema nelja aasta tubli töö nullis ühe lause välja jätmine!

Nn artiklit, mida Contra kärpis, saime hiljem lugeda Urvaste blogist originaalkujul, see oli kirjutatud 6. klassi tasemel. On paratamatu, et seda tuli toimetada. Pealegi saime ju ka kärbitud kujul ilmunud artiklist kogu informatsiooni ja ühe huvigrupi ehk pundi vallavolinike seisukoha teada.

Teatavasti puudutas Contrale saatuslikuks saanud kärbitud artikkel Ess-soo problemaatikat. Lühidalt on asi selles, et üks ärimees tahab ühe kauni Urvaste valla raba - Ess-soo - peenrahaks teha. AS Ketal Võru emafirma sai kunagi Urvaste vallalt loa Ess-soo turbamaardla taaskasutusele võtta, kuid luba andes pidas vald silmas seda, et kaevandama hakataks alalt, kus on juba varem kaevandatud. Firma tahab nüüd aga üles võtta hoopis praegu veel puutumatu raba, et selle pealmisest kihist kasvuturvast toota ja see välismaale maha ärida. Teisisõnu tahetakse Ess-soo toppida Hollandi, Itaalia jm lillepottidesse. Olen ise käinud Ess-soos ja mulle tundub uskumatu, et leidub inimesi, kes võivad looduse suhtes nii julmalt käituda.

Hulk Urvaste valla inimesi eesotsas ajakirjanik Airi Hallik-Konnula ja bioloog Helina Kärgenbergiga on nüüdseks juba mitu aastat teinud kõikvõimalikke jõupingutusi, et Ess-soo võiks alles jääda. Selleks loodi lausa seltsing Roheline Urvaste ja kodanikuühiskonna propageerijate innustusel kandideeriti kohalikku volikokku ning saadi sinnagi mitu kohta. Paraku ei ole neil volikogus siiski veel piisavalt palju hääli, mis rohelise maailmavaate eest kõneleda saaksid.

Kõige hämmastavam, et suurimat võitlust on tulnud pidada kohaliku keskkkonnateenistusega, kellega koos on kaua kohtupinki nühitud. Seltsinglased on väga palju oma vaba aega ja bensiini kulutanud selleks, et raba võiks alles jääda. Appi on tulnud ka Eestimaa Looduse Fond koos oma juristiga. Ei saa ju ometi öelda, et need inimesed, kes looduse säilimise nimel on võidelnud, on seda teinud kuidagi oma huvides. Reaalselt ei võida nad ju sellest midagi. Kui Urvaste Valla Lehes ilmub artikkel Ess-soost, ei saa ju seda ometi kallutatuks pidada. Kahjuks aga tuleb tõdeda, et on inimesi, kes isegi selle teema üles võtmist kallutatuks peavad. Nüüd tuleb välja, et Ess-soo nimel võidelnud inimesed on valla vaenlased nr 1 ning raba allesjäämine tähendaks kaldumist suunas, mis pole vallale kasulik. Rohelise Urvaste seltskond ja nende toetajad on kindlasti sügavalt üllatunud, et kaikaid kodaratesse loobivad hoopis oma valla inimesed. Rohelise Urvaste tegi ettepaneku võtta Ess-soo kohaliku kaitse alla, see oleks vähim, mis vald Ess-soo kaitseks teha saaks, kuid sellega ei ole vallavolikogu enamus nõus.

On arusaadav, et ärimees tahab saada iga hinna eest ja ükskõik mis meetoditel ainult raha, raha, raha, ent mis huvi peaks olema vallavolikogu liikmetel Ess-sood hävitada, jääb selgusetuks. Ning nagu võime lugeda siit, on Ess-soo vastu võitlevad vallavolinikud lähtunud vaid faktidest, mis neile meeldivad ning näiteks Aivar Pilve advokaadibüroo juriidiline arvamus ei oma mingit tähtsust.

Imestan, et Airil, Helinal ja teistel jätkub veel jõudu seda protsessi jätkata. Loodan, et nad ei murdu.

Kõrini avalikest kusikutest

2008-06-12T19:14:00.004+03:00

Mul on kõrini, tõesti sügavalt kõrini sellest, et pean oma koduaknast vahetpidamata urineerivaid ja ekskrementeerivaid inimesi vaatama. Täna mõni aeg tagasi pidin seda jäledat vaatepilti taas nägema: kaks meest kõnnivad ja üks lihtsalt jääb seisma ja laseb. Eile aga kõndisime järel ühel perekonnal, äkki hüppas mees tee pealt kõrvale ja hakkas kusema. Ja oleks, et need avalikud kusikud läheksid siis põõsasse või kuskile mujale varjula, kus neid ei nähta, aga kus sa sellega.

Päevast päeva aina näen, kuidas inimesed avalikult välja heidavad. Ükspäev näiteks kõndisin lastega, eemal peatus üks buss ning bussijuht marssis tipa-tapa bussi taha pissile, ise vahtis samal ajal mulle suurte silmadega näkku. Aga kuhu pidin ma peitma oma lapse silmad?

Selle toa aknast, kus ma praegu istun, paistab üks maja. Ei möödu päevagi, kui keegi selle seinale ei laseks. Alati, kui ma arvuti taha istun, olen sunnitud kusikuid vahtima. Isegi avalikus väljakäigus töötav inimene ei ole oma elus nii palju inimesi kusemas-sittumas näinud kui mina. Ja muide, ma elan linna kõige olulisema puhkepaiga kõrval.

Lasku põõsasse, kui häda nii suur, aga ei, nemad lasevad ikka vastu valget seina. Kusjuures ühe korra olin isegi tunnistajaks, kuida üks noormees kõne all olevat maja usinalt nii eest kui tagant fotografeeris ja ,pildid valmis, läks lasi selle maja täis. Lihtsalt südame ajab pahaks.

Aga paraku ei ole selliste inimestega midagi ette võtta. Ega nende puhul kindlasti avalikud käimladki aitaks. See ongi meie rahva kultuuriline tase. Millegipärast tundub mulle, et need, kes avalikult oma häda teevad, on need samad inimesed, kes oma sodi igale poole avalikesse kohtadesse loobivad ja kelle järelt kogu Eesti peab hiljem kampaaniate korras koristama. Need on need inimesed, kes lihtsalt ei vaevu ära ootama, millal koju jõuavad, et oma kodust WCd ja prügikasti kasutada.

Kole kole Eurovisioon

2008-05-21T00:42:00.003+03:00

Avastasime täna õhtul üllatusega, et Eurovisioon on juba täna, teisipäeval, ja isegi Eesti esineb. Tuli ennast kokku võtta ja see jama kuidagi silmist-kõrvust läbi lasta. Ilmselt ei ole mul slobodanidega sama maitse, aga kogu see värk tundus tõesti täitsa jama, õhtujuhid ja eeskavad igavad jne.

Seda, et Eesti edasi ei pääse, kahtlustasin juba pärast esimest 30 sekundit "Leto sveti". Kuhu oli kadunud pauer, mis selles loos ilmselgelt Eestis veel olemas oli? Meeldejääv meloodia on sellel lool ju täiesti olemas, aga energia oli kaduma läinud. Ei mingit kreisiraadiot. Suur häda seisnes kindlasti ka selles, et meie kolmiku puhul polnud tegu lauljatega, vokaal jäi kahtlemata liiga nõrgaks.

Samas kreisiraadiot ennast ma aga milleski ei süüdista. Polnud ju Eesti eelvoorus ju ühtegi paremat lugu võtta. Iris Vesiku lumememme laul kõlas küll ju võimsalt, aga nii magedaid sõnu kui selles laulus, annab ikka välja mõelda ("Hei, härra lumememm, kas sa abiellud minuga" jne).

Mina ise andsin hääle Moldovale - suurepärane lugu, väga mõnus kuulata. Aga oh üllatust, sellised koletised nagu Poola või mis need kõik seal veel olid, pääsesid edasi, Moldova aga mitte. Kole kole.

Soome laul meeldis mulle ka ja hakkas kohe kummitama. Hea, et vähemalt Soomegi edasi pääses ja tubli, et Soome kommertsi haledale teele ei laskunud. Eesti oleks võinud ka ju tegelikult hoopis Jaagup Kreemi sinna saata.

Et Venemaa edasi pääseb, oli ennustatav. Venemaa oli võimsalt panustanud, tuues lavale oma praeguse esipopstaari, kuulsa iluuisutaja, kunstjää ja Stradivariuse viiuli. Kuhu aga jäi laul, tahaks küsida. Miks sellele ei panustatud? See on ju ometi laululahing. Kas tõesti ei saa siis niivõrd suur riik nagu Venemaa mitte ühtegi head laulu välja mõelda? Uskumatu.

Eurovisiooni tase on paraku ludinal alla käinud. Selliseid võimsaid hitte, nagu näiteks omal ajal "Tänav, pink ja puu" enam kahjuks ei sünni.

Kas ma neljapäevast poolfinaali vaatama hakkan, on küsitav. Finaali vaatamata jätta ilmselt siiski ei saa. Vähemalt kaks head laulu on seal ees ootamas: Soome ja Prantsusmaa.

Andke nõu, kuidas teha hautist

2008-05-19T16:55:00.003+03:00

Plaanisin täna teha hautist lambaliha, kaalikate, porgandite, sibulate ja kartulitega, kuid tõtt öelda ei tea, kust otsast alustada, et teha just nimelt hautist. Väga huvitav sõna, muide.

Kuidas käib õige hautamine? Surfasin veidi netis ja see ajas ainult segadusse. Mõne jaoks on pannil tasasel tulel praadimine hautamine, mõne jaoks aga hoopis ahjus tund või paar küpsetamine nii, et vesi on ainult põhjas. Mõne jaoks tähendab hautamine tasasel tulel keetmist. Mina tahaks teha pliidi peal potis ja võimalikult kiiresti valmis saada.

2008-05-18T16:11:00.002+03:00

Ükskord veel võidame kaotused,

ükskord veel naerame pisaraid.

Ükskord kõik tähtis saab tühiseks,

ükskord kõik pikk paistab lühike.

Mõttest saab siis ümbermõtestus,

paljust jääb väikene vähemus.

Pimedus piseneb valguse ees,

mure mureneb rõõmude keest.

2008-05-15T19:06:00.003+03:00

Oska õigel ajal lõpetada.

Ka luuletust.

Kui ei ole midagi öelda,

siis seda enam.

2008-05-15T19:01:00.005+03:00

Mina ei ole Jürgen Rooste,

mina ei ole Igor Kotjuh,

mina ei ole Contra või Wimberg,

ammugi mitte (:)Kivisildnik,

kahjuks ka mitte Veiko Märka

(kuigi ju võiks).

Mina ei ole noor eesti meesluuletaja.

Mind ei arvusta keegi,

ma ei esine ühelgi festivalil,

ma ei võida ühtegi luuleauhinda,

isegi mitte kohalikku Kangro preemiat,

keegi ei sea mind isegi kandidaadiks.

Luuletajana ümmargune null.

Elan ja säran

iseenda rõõmuks,

iseenda taskust.

Kirjutan, mida tahan.

Kirjutan, palju tahan.

Kirjutan, kuidas tahan.

Harukordne tasuta pakkumine jääda iseendaks.

Kas tuumaenergiat tõesti ei tulegi?

2008-05-14T19:31:00.001+03:00

Mina kui tuumaenergia vastane ja selle vastu ka oma allkirja andnu leidsin tänasest Postimehest suurepärase uudise: AS Eesti Energia plaanib aastatel 2015-2025 rajada Eesti rannikumerre tuulepargid koguvõimsusega 1 GW, see peaks katma kogu Eesti energiavajaduse. Ent kui sellest kogusest ei piisa, võetakse kasutusele endiselt põlevkivi.

Mis saab olla parem uudis? Ja kas see võib tõesti olla tõsi? Kas rohelistel piisaski vaid üks aasta ja vähese esindatusega parlamendis olekust, et otsutajatele mõistus pähe panna? Väga tahaks kuulda Marek Strandbergi arvamust Eesti Energia plaanide kohta.

Postimehe artiklist aga ei selgunud, kas Eesti siiski plaanib osaleda mõne tuumajaama rajamises või mitte. Ning nagu võis lugeda Postimehe juhtkirjast, siis vaevab ka Postimeest ennast sama küsimus. Kas on tõesti lootust, et Eesti saabki rohelise energia maaks? Hoiame igal juhul pöialt!

Hiinat boikoteerida on raske, kuid siiski võimalik

2008-05-04T12:45:00.003+03:00

Mäletatavasti alustasin märtsi alguses Made in China boikoteerimise eksperimendiga. Teadliku tarbijana osutus boikott kergeks, ent niipea, kui toote päritolumaa sildi pealt järele vaatamata jäi, lipsasid koju ka Hiina tooted. Tegelikult jõudsin märtsikuu vältel poodi vähem kui tavaliselt, sest kõigepealt olin peaaegu kaks nädalat röögatus gripiviiruses ning märtsi lõpus jõudis kätte aeg oma teine laps ilmale tuua.

Juba minu eksperimendi esimene päev 3. märts osutus totaalselt ebaõnnestunuks. Nimelt olin pikalt pidanud plaani omale üks korralik saumikser osta ja seda ka tegin. Poes aga hakkas silma, et müügile on tulnud viimaks ka soodsa hinnaga digitaalkaalud. Läti firma Aurum kaal maksis 185 krooni ja selle ma ka ostsin, sest kööki on sellist kaalu ammu vaja läinud. Koju tulles värisesin hirmust, et ega saumikser ometi Hiinas toodetud polnud. Õnneks osutus see Prantsusmaal tehtuks ja eks seetõttu küsiti ka selle eest krõbedat hinda. Aga kaal - no muidugi! - see oli ju Made in China. Miks ta muidu nii odav oleks olnud! Nüüd siis olen targem, et kui karbile on kirjutatud läti keeles tootjariigiks KTR, on tegu Hiinaga.

Järgmistel päevadel õnnestus nii poeskäiku kui ka Hiina värki vältida. Ent siis sattusin lapsega Säästumarketisse ja kuna lihavõtted olid tulemas, ostsin lapsele kui paadunud munafännile notsuga munatopsi hinnaga kuus krooni. Kodus tegin avastuse, et tops on pärit Hiinast. Kogu selle asja juures lohutas mind vaid teadmine, et järgmisel päeval nägin Selveris samasugust müügil ja seal maksis see koguni 15 krooni! Siit ka vastus küsimusele, et miks meile ikkagi just Hiinast kaupa taritakse. Aga muidugi üksnes ja ainult sellepärast, et vahendaja saab niiviisi kõige suuremat kasu. Ülejäänud ei võida sellest midagi.

Edasi kulges boikott edukalt. Seda kindlasti ka tänu sellele, et koju sai ostetud peamiselt toidukaupu. Minu eesmärk on nii või naa võimalikult vähe mittesöödavat oma koju tuua, sest asjade kuhjas ei jaksa elada.

Hiina otsa sattusin paraku taas siis, kui beebipoiss juba sündinud oli. Kõigepealt ostsin Tartu Kaubamajast titale ühe vastsündinute komplekti, mis ei maksnud sugugi mitte vähe. Poleks osanud kahtlustadagi, et see on Hiinas õmmeldud, paraku aga oli. Üldse avastasin enda pahameeleks sugulase käest saadud beebiriiete silte inventeerides, et üha rohkem tuuakse titepesu Hiinast. Õnneks on meie poisul ülekaalus siiski veel Eestis õmmeldud beebirõivad.

Paraku on aga vanema lapse puhul raske Hiina riideid vältida. Eile ostsin tütrele Maratis õmmeldud pulloveri, kuid paraku ka Hiinas valmistatud retuusid. Tootjamaad ma poes järele ei tšekanud. Eriti hirmus on aga see, et kõigi laste lemmiku Lottega rõivaid toodetakse ei tea kus kaugel maal. Aasta lõpus ostsime lapsele Mosaicist Lotte pluusi ja olin sunnitud ebameeldivalt tõdema, et see kehva kvaliteediga väga õhukesest trikotaažist pluus oli õmmeldud kusagil kaugel maal, minu mälu järgi Türgis. Kõik riided, mis me tol päeval Mosaici poest ostsime, olid toodetud erinevates Aasia riikides.

Hiina tooteid boikoteerima asudes ei maksa juhinduda ainult sildil seisvast kirjast "Made in China". Ka tootele märgitud valmistajakohad ROC (Pepublic of China) või PRC (People's Republic on China) tähendavad Hiinat. Made in Hong Kong ja Made in Macau viitavad samuti Hiinale.

Aga miks peaks üldse Hiina tooteid vältima?

Põhjus ei ole kindlasti enam ammu mitte nende toodete kvaliteedis. Põhjus on eelkõige püüdes säilitada õhku, merd, universumi... Sel ajal kui meie oleme õnnelikud mõne odavalt saadud eseme üle, laostuvad nii maailmameri kui ka eelkõige Hiina loodus ise. Kõige selle kohta saab eestikeelne lugeja kõige lihtsamini info kätte Epp Petrone raamatust "Roheliseks kasvamine"*.

Paar raamatus välja toodud fakti:

Hiina on viimase 25 aasta jooksul tohutult reostunud. Näiteks 2005. aastal lasi üks tehas kogemata üle 100 tonni mürgist vähkitekitavat benseeni Songhua jõkke, sealt jõudis see edasi Venemaale.
Vabrikutes kasutatakse röövitud laste tööjõudu. Kui töölistega töökohal õnnetus juhtub, siis ei aita neid edaspidises elus enam mitte keegi. Haiglate kohta käiv info on salastatud.
Maailma 20st reostatuima õhuga suurlinnast asub 16 Hiinas. Reostus jõuab ka Euroopasse, kus põhjustab igal aastal vähemalt 100 000 inimese varajast surma.
Iial ei või teada, kui räpased tooted tegelikult on. Osades tehastes pakivad naistepesu nahahaigustes vangid. Väga paljudes Hiina vabrikutes pole lubatud isegi oma keha kergendada, seega urineerivad töölised otse töökohal. Üks näide: "Töölised seisavad suures vedelikku ja ube täis ruumis ning töökäigus tühjendavad sinna samma oma põit."

Jälk. Seda kuuldes viskasin esimese asjana ära Hiinas purgistatud marineeritud seened. Ostetud said need muidugi põhjusel, et olid soodsa hinnaga, kusjuures silt purgil oli üleüldse venekeelne.

Minu Hiina vältimise eksperiment oli kõigest katse ehk proovikivi edaspidi poemaastikul liiklemiseks. Paraku on aga nii, et kuigi oled enda meelst teadlik tarbija, siis ikkagi niipea, kui valvsuse kaotad, satub midagi maailma lagastamisele kaasa aidanut sinu koju. Eelkõige tuleb tähelepanelik olla siis, kui õnnestub osta midagi soodsa hinnaga. Näiteks eile ostsin omale soodusmüügist Adidase ülimugavad vaba aja jalanõud. Kui poes müüjalt toote päritolumaa kohta pärisin, ajas ta jura mingist Poolast või Tšehhist ja lubas minna järele vaatama. Paraku aga saabus ta minu juurde tagasi üha uute toodetega, mitte aga info kohta päritolumaast. Piisast mul hiljem vaid pilgu heitmisest karbile vaadata ja tõdeda, et need adid on ju otseloomulikult Made in China. Rõõm uutest jalatsitest on paraku haihtunud.

Herr Contra Urvastest küsis, et kas väldin ka Hiina olümpiat. Vastus on, et olemuslikult olen ma pigem sportlane kui tugitoolisportlane ehk et tugitoolispordi huvi on veel väiksem kui spordihuvi (viimane enam väga väike ei olegi). Teine vastus on, et loomulikult olen ühes paadis nendega, kes seisavad rõhutud tiibetlaste huvide eest. Pekingi paleekoertega puudub mul aga igasugune kokkupuude. Tõsi, minu vanaemal oli kord sellisest tõust tuust, aga paraku on see juba uutele jahimaadele siirdunud. Isiklik koer on mul saksa soost, kuid sündinud siin samas Võrumaal.

*Soovitan igal ühel seda raamatut kohe kindlasti lugeda! Ja loodan, et edaspidi ilmub selliseid teoseid eesti keelde veel, sest inimestel puuduvad selle kohta peaaegu et igasugused teadmised. Ja siis ehk on lootust, et ka Eesti üks olulisemaid ajalehti Äripäev ei kiida oma esiküljel AS Baltikat (Mosaici brändi tootja) oma tootmise viimise eest Aasiasse.

Mõttetu püüe politseid teavitada

2008-03-13T16:48:00.003+02:00

Tegevuskoht: Võru kesklinn, Tamula järve linnapoolne kallas. Järv kuulub Natura 2000 võrgustikku.
Tüüpiline juhtum: rullnokaeast ülekasvanud ärikad arvavad, et neile on kõik lubatud ja sõidavad ATV-dega järve kaldakaitsevööndis, samuti eramaadel. Järele jäävad koletud porised vaod.
Siiani pole ma viitsinud nende vastu midagi ette võtta, sest kui hakata politseid kutsuma, võivad nad selleks ajaks ammu kadunud olla.

Täna aga mõtlesin, et valin siiski numbri 110 ja seda põhjusel, et ATVga kihutas kaldakaitsevööndis kaks 12-13aastast last, kummalgi puudus kiiver. Et sõit oleks ilmselt veelgi lahedam, oli ühel peas päkapikumüts. Enne seda aga oli see lapsuke suisa palja peaga.

Niisiis helistasin politseisse, vastu võttis suhteliselt flegmaatiline onuke kust mujalt kui Tartust. Kõik Lõuna-Eesti kõned jõuavad ju Tartusse ühte kinnisesse Otsalti-Seli rajatud ruumikesse, kus ma isegi käinud olen. Loomulikult oli aru saada, et onuke keset Tartu kivimaju ei tea ööd ega mütsi Võrus toimuvast ega sellest, kus miski asub jne. Pikalt-laialt esitas ta mulle omajagu mõttetuid küsimusi. Ja kui telefonikõne lõppes, siis olid muidugi ka ATV-lapsukesed oma hoovi ära jõudnud sõita.

Oleks korrapidaja Võrus, oleks ta edastanud kohe patrullile, et käige sealt ja sealt läbi. Politsei oleks sama ajaga, mis nüüd telefonikõnele kulus, ilmselt juba poolel teel olnud. Võru politseile poleks olnud vaja seletada, kuhu kohta Tamula kaldale peab minema, nad teavad seda niigi. See ei ole mingi Tallinn oma müstiliste uudisasumaadega. Ühesõnaga arvan ma, et see telefonikõne politseile osutus mul täna küll täiesti mõttetuks ja kas ma edaspidi viitsin ärksa kodanikuna politseid seaduserikkumistest informeerida, on küsitav. Ma ei arva, et politsei oleks pidanud lapsi karistama, aga liiklusreegleid ja seadusi selgitama küll.

See, et igasugu endast heal arvamusel olevad tüübid sõidavad kaldakaitsevööndis eramaal, on siin väga levinud nähtus. Enim kasutatakse sõidukitena maastureid või ATVsid. Kusjuures mingit teed peale jalgraja siin pole.